Saamislugu
Nõukogude võim lõpetas tõuseltside tegevuse Teise maailmasõja järel. Asutati riiklikud tõulavad – veiste ja sigade tõulavad moodustati tõuti, hobuse-, lamba- ja linnutõugude tõulavad liigiti. Tõulavad olid üheaegselt tõuaretustöö plaanijad, täideviijad ja kontrollijad.
Ühistegevuse ideid kandsid Eestis ühiskondlikel alustel töötavad tõuaretusnõukogud, kuhu kuulusid liikmetena majandite juhid ja spetsialistid, tõulavade töötajad, ametnikud, teadurid ja teised mõne konkreetse tõu või loomaliigi aretusest huvitatud isikud. Kokku oli seitse tõuaretusnõukogu. Liikmed maksid maksu, valisid juhatuse, esimehe ja esimehe asetäitja. Koosolekuid peeti vähemalt kaks korda aastas.
Paraku polnud võimalik tõestada tõuseltside taastamisel nende juriidilist järjepidevust. Esimesena taasasutasid oma seltsi Eesti Maakarja Kasvatajate Selts ja Eesti Linnukasvatajate Selts 1989. aastal. Nemad andsid eeskuju ka teiste aretusorganisatsioonide taastamiseks.
Põllumajanduse aseministri Jüri Kulbini eestvõttel toimus 10. aprillil 1990 koosolek, kus Olev Saveli esitas Eesti aretusorganisatsiooni projektskeemi, mille põhimõteteks oli:
Vaidlused tõuaretuse süsteemi põhimõtete üle – kuidas ja millistel alustel asutada loomaomanike eraõiguslikud aretusühingud – toimusid 1990–1992. Tol perioodil toimunud koosolekud ja diskussioonid olid vahel eriti ägedad, näiteks kui kõne all oli jõudluskontrolli eraldamine ELVIst. 1989–1993 loodi kõikide loomaliikide tõuaretusühingud.
19. augustil 1993 asutasid hiljuti loodud seitse tõuloomade aretusühingut oma katusorganisatsiooni Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu (ETLL). Seetõttu saab 1993. aastat lugeda taasiseseisvunud Eesti üleriigilise eraõigusliku ja ühistegelise aretussüsteemi algusaastaks Samal aastal valiti ETLLi presidendiks ja korduva valimise käigus kuni 2020. aastani prof Olev Saveli.
Tõuloomakasvatajate Ühistu (450 liiget), kelle juriidiline liige on ka Eesti Lihaveisekasvatajate Selts (370), Eesti Maakarja Kasvatajate Selts (140), Eesti Hobusekasvatajate Selts (330), Eesti Tõulammaste Aretusühing (30), MTÜ Eesti Vutt (10) ja Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing (10). Koostööd jätkatakse Eesti Tõusigade Aretusühistuga (30). Nii on tõuaretussüsteemi haaratud kõik loomaliigid ja tõuaretusteenust pakutakse 1839 liikmele. Liidust on välja astunud Eesti Lambakasvatajate Selts ja Eesti Linnukasvatajate Selts.
1993. a moodustati riiklik Jõudluskontrolli Keskus, kus kogutakse, töödeldakse ja avaldatakse tõuloomade andmeid. Aastaid diskuteeriti JKK staatuse üle, kuidas muuta ka see loomakasvatajate eraõiguslikuks üksuseks, aga MEMi initsiatiivil muudeti ta 2017. a hoopis Eesti Põllumajandusloomade Jõudlusekontrolli Aktsiaseltsiks (EPJ). Tõuaretuse süsteemis ainuke üksus, kus teenitakse loomakasvatajate ja eraõiguslike aretusühingute rahalistest vahenditest lisa riigi eelarvesse.
ETLLi juhatus ja üldkoosolek
Juhatusse kuulub kaks liiget: president ja asepresident, kes valitakse kolmeks aastaks. Presidendi ja asepresidendi valib üldkoosolek. Asepresident valitakse rotatsiooni põhimõttel liikmete esindajate hulgast. Üldkoosolekul osalevad iga liikme nõukogu/juhatuse esimees ja tegevjuht, igal liidu liikmel on üks hääl.
Raske on eristada ühistulises tõuaretussüsteemis ettevõtmisi, mis lähevad liikmete, mis liidu arvele, sest liit ei suuda midagi korda saata oma liikmete osaluseta. Olgu siinkohal nimetatud, et liidul on kaks osaajaga töötajat, president/tegevjuht ja asjaajaja..
Riigi funktsioon
Taasiseseisvunud Eesti esimese tõuaretusseaduse ja selle lisamaterjalide väljatöötamise protsess põllumajandusministeeriumis oli poolte vahel loominguline ja tasakaalus. Seaduslikud aktid ilmusid 1995. aastal.
Järgmine etapp, kus seaduslikud aktid harmoniseeriti Euroopa Liidu direktiividega, oli hoopis teist laadi. Riik domineeris, kasutades EL direktiivide ülimuslikkust. Eesti tõuaretuse ajaloolisest järjepidevusest ja identiteedist läks kaotsi omajagu. Viimase tõuaretuse seaduse väljatöötamisel ei arvestatud hoopiski ETLLi liikmete parandusettepanekuid, sest eelnõu oli läbinud ministeeriumidevahelise kooskõlastuse ja saadetud valitsusse, sealt edasi juba riigikogu maaelukomisjoni. Sealgi toimus arutelu, kus tooni andsid aretustöö kriitikud, mitte tegijad.
Kiita tuleb taasiseseisvunud Eesti esimesi valitsusi, kui riigi eelarvest eraldati rahaline toetus aretusühingutele ja hiljem ka keskkonnatoetus ohustatud tõugude loomade kasvatajatele. Sajandivahetuse aastatel oli küll oht, et toetusraha käsutamisega muudetakse eraõiguslik tõuaretusorganisatsioon tagasi riiklikuks. Aretusühingute, eriti seltside tulevik sõltub eeskätt aretustoetuse jätkumisest. Viimased valitsused on käitunud aretustoetuse aasta reserviga erapoolikult, toetades sellega ainult seakasvatusettevõtteid.
Riiklikke funktsioone täitis 1991. aastast tõuaretuse järelevalve üle Vabariiklik Tõuaretusinspektsioon (TAI), mis kuulus põllumajandusministri haldusalasse. Peadirektoriks määrati Agu Kööp. Koostöö laabus mõni aasta hästi. Kuid igapäevane koostöö jättis arusaamatuste najal jäljed ja tekkisid konfliktid. Sajandivahetuste paiku hakkasid levima ideed, et eraõiguslikud aretusühingud tuleks müüa välisinvestoritele (nagu muudel tegevusaladelgi), ETLLi töö lõpetada, mõned tegevjuhid lahti lasta jne. Siin sekkus põllumajandusministeerium, TAI likvideeriti ja alates 2003. a täidab neid ülesandeid Veterinaar- ja Toiduamet, mille peadirektori asetäitja Katrin Reili võttis vastutuse. Juhi vahetus taastas usu kontrollorganisse.
Kontrollija ja kontrollitava suhetesse on vastuolu programmeeritud, kusjuures suurt rolli mängib ka isikute omapära ja suhted. Kindlasti on selles koostöös ka positiivset, mis aitab edendada tõuaretust Eestis. On jõutud ka paaril korral kohtusse EHSi eestvõttel, kellele ka võit osaks sai. See kinnitab, et tõuaretuse kontrollorgan on teinud otsuseid, mis on kahjustanud ETLLi liikme, tõuaretajate huve. Eks põhjust annab seegi, et VTA poolt tunnustatud viieteistkümnest aretusühingust on kuus hobusekasvatajate aretusühingud (lisaks üks osaleb tunnustuseta), seejuures ühe tõu aretuse ja säilitamisega tegeleb kolm aretusühingut.
Riigiasutusena on PRIA vahendanud Euroopa Liidu ja Eesti riigieelarve vahendeid. Tõuaretustoetus otse ja turuarendustoetus (tõuloomade näituste toetamiseks) läbi ETLLi liikmesaretusühingutele on arvestatavad summad. Tõuaretustoetuse taotluste tõepärasust kontrollib VTA. Peale selle on PRIA hobuslaste tõuraamatute andmebaasi ja kõigi põllumajandusloomade registri hoidja. Siin on puudujääke omajagu.
Infoleht ja ajakiri
Aastatel 1994–1997 andis ETLL välja infolehte Tõuinfo kuus numbrit aastas ja alates 1998. aastast annab välja ajakirja Tõuloomakasvatus neli numbrit aastas, mis on jäänud ainukeseks loomakasvatuse ajakirjaks Eestis. Periooditi on saadud toetust ajakirja väljaandmiseks PRIA konkurssidelt. 2017. aastal õnnestus ajakirja väljaandmine liita riigihankesse ja seetõttu on loomakasvatajatele 2018.–2020. aastatel ajakiri tasuta. Ajakiri Tõuloomakasvatus informeerib loomaomanikke, teadlasi, konsulente ja ametnikke olukorrast tõuaretuses, aga samuti söötmise, loomapidamise ja loomade tervise probleemidest, uutest seisukohtadest ja tulevikuvisioonidest.
Trükitöödest tuleks veel nimetada iga-aastast tõulooma kalendrit, mis kaunistab mõnesaja loomakasvataja kodu.
Dokfilmid
Koostöös Lõunameedia juhi Imre Annusega on valminud viis dokumentaalfilmi:
Paraku ei pidanud ei ETV, TV2 ega TV3 vajalikuks 2012. aastal tutvustada tõuloomakasvatajate edu Eestis. Tallinna TV kasutas meie dokfilme oma kavas.
Konkursid
Tõuloomade näituste ja konkursside traditsiooni algus Eestis ulatub XIX sajandisse. Uuesti võeti üle-eestiline tõuloomade üritus kavva 1990. aastal. Nii on veiste konkursid jõudnud 30. korrani, samale arvule lähenevad hobusekasvatajad ja lambakasvatajad. 2020. aasta koroonaviiruse puhang rikkus seda järjepidevust, aga osa üritusi ikkagi toimus. Veel on entusiaste, kes tahavad oma loomingut näidata ja konkureerida, kuigi nooremas põlvkonnas on tunda huvi langust.
On olnud võimalus konkurssidel hinnata eesti maakarja veiseid, tori ja eesti raskeveo hobuseid ning tõulambaid, kus on märgata tõuloomade välimiku paranemist.
Üritus „Tõuloom“
1990. aastal alustati taas kõikide loomaliikide ja lindude üle-eestilist demonstreerimist Tallinna lähedal Luigel. 1994. aastal sai üritus nimeks „Tõuloom” ja alates 1997. a toimub see üritus Ülenurmel koos Tartu sügisnäitusega. Näitusel demonstreeritakse tõukonkursside võitjaid tuhandetele pealtvaatajatele Eesti Põllumajandusmuuseumi areenil, mille ehitamist toetasid rahaliselt ETLLi liikmed. Käesoleval aastal oli 29. tõuloomade näitus. Veterinaar- ja Toiduamet omistab karikad aasta parimatele tõuaretajatele, liidu poolt nokkmüts, rosett ja tänukiri. See on rahvarohkeim üritus Ülenurmel.
Parimad tõuaretajad
Kahekümne aasta (1993–2013) parimateks tõuaretajateks tunnistati linnukasvatuses prof Harald Tikk, lambakasvatajatest Lenne ja Tiit Kaivo, veisekasvatajatest Lea Puur ja hobusekasvatajatest Andres Kallaste.
Kahekümne viie aasta (1993–2018) möödumisel otsustasid ETLLi liikmed tunnustada asutajaliikmete esindajaid. Üritusel Tõuloom 2018 tunnustati PhD Matti Piirsalu, pm-knd Kalju Eilartit, pm-knd Enno Siiberit ja pm-knd Andres Kallastet kui aretusühingute esindajaid ning 25 aastat tegevjuhina/presidendina töötanud prof Olev Savelit.
Rahvusvahelised suhted
ETLLi liikmed korraldavad ise oma liikmetele igal aastal õppepäevi või seminare, kus esinevad ettekannetega kutsutud lektorid. Periooditi toimuvad ETLLi liikmetele ühisseminarid või -konverentsid, kus esinevad välislektorid või oma tunnustatud teadlased ja spetsialistid. Seminari materjalid avaldatakse kogumiku või õppematerjalina. Kõige populaarsem lektor on olnud Kieli ülikooli professor Ernst Kalm.