Hobuste aretusest Eestis

pm-knd Andres Kallaste, Eesti Hobusekasvatajate Selts

Teadlik hobusekasvatus Eestis algas 150 aastat tagasi, kui 1855. aastal asutati Tori riigimõisas hobusekasvandus. Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu.

Kasvanduse töö alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu eelkäijaks, sest tõuraamatusse kanti hobuste põlvnemise, järglaste, välimiku hindamise ja jõudluse andmed ning iseloomu omadused.


Eesti mära Viroola snd 2006, isa Vigur 682 E, kasvataja Taimi Usin

Vaatamata Tori hobusekasvanduse asutamisele oli hobuste aretus Eestis kuni iseseisvumiseni 1918. aastal eesmärgitu ja stiihiline. Hobusekasvatajaid lahutav seisuslik vahe ning nende erinevad majanduslikud huvid ei võimaldanud hobusekasvatuse sihtides üksmeelt ja kooskõla leida. Hobusekasvatus sarnanes laevale, mille kere moodustasid talunikud, purje ja tüüri aga mõisnikud. 20. sajandi alguses tegutses kümneid organisatsioone hobusekasvatuse alal, kes kõik taotlesid riigilt rahalist toetust oma eesmärkide elluviimiseks. Eeltoodust on näha, et olukord hobuste aretuses ei olnud

Eesti iseseisvumise algul sugugi hea, kuna:


Eesti raskeveo tõugu sugutäkk Valmet 2186 ER

Iseseisvas Eestis tõusiski kohe päevakorda hobuste tõuküsimus, riigi hobusekasvanduse koha küsimus ja hobusekasvatajate seltside organiseerimine. Otsuste tegemine lükkus Vabadussõja tõttu 1920. aastatesse.

6. juulil 1920 võeti Põllutööministeeriumis vastu järgmised otsused:

  1. riiklikult toetada kolme Eestis aretatud hobusetõugu - eesti-saaremaa tõug, tori-roadsteri tõug, mägi-ardenni tõug;
  2. asutada kolm hobuste tõuseltsi, kelle kätte peaks riik andma abirahad;
  3. vajalike sugutäkkude saamiseks pidada riigi arvel ülal hobusekasvandust.

Seega võeti omariikluse alguses hobuste tõuaretuses kindel siht: aretada esijoones neid hobusetõuge, mis Eestile kui põllumajanduslikule riigile vajalikud, hoidudes suurest tõugude arvust.

1921. aasta sügiseks on alustanud tegutsemist kolm aretusorganisatsiooni.

  1. Eesti tori-roadsteri hobusekasvatajate selts, põhikiri registreeritud Viljandis 29.09.1920.
  2. Eesti ardenni kasvatajate selts, registreeritud 11.06.1921.
  3. Eesti maahobuse kasvatajate selts, registreeritud 02.08.1921.

Samal ajal asutati neile kolmele tõule riiklikud tõuraamatud ja võeti vastu aretusprogrammid.

1920. aastal vastu võetud otsuste alusel toimuski tõuaretus kuni 1936. aastani, kui Riigivanema dekreedina 25.07.1936 (RT 64-1936) võeti vastu Hobusekasvatuse seadus. Seaduse paragrahv 1 nõudis, et Eestis aretatavad hobusetõud tunnustaks vabariigi valitsus põllutööministri ettepanekul. Põllutööministri ettepaneku kohaselt olid vabariigi valitsuseotsusega 22. jaanuarist 1936. a tunnustatud Eestis aretatavateks hobusetõugudeks määratud eesti, tori ja ardenni hobused, kellele riiklikku toetust antakse Hobusekasvatuse seaduse ulatuses, inglise täisverd hobune, orlovi ja ameerika traavel. Seega oli Eestis tunnustatud hobusetõugusid kuus.


Heimtali Hobusekasvanduse trakeeni mära

Tõuaretusühingute, riigi, riikliku hobusekasvanduse ja erialateadlaste tihedas koostöös oli aretustöö eesti iseseisvuse aastatel 1918-1940 väga viljakas. Võib kindlalt väita, et see periood oli eelmise sajandi õitsenguaeg hobusekasvatuses. Kahjuks lõppes 1940. aastal hobusekasvatuse õitsenguaeg Eesti okupeerimisega. Sama aasta alguseks likvideeriti tõuaretusseltsid ja juhtimine allutati riiklikule tasandile.

1948. aastal loodi Eesti NSV Riiklik Hobuste Tõulava, mille ülesandeks oli hobuste tõuraamatute pidamine ja jõudluskontroll. Samuti asutati Viljandis Sugutäkkude Tall, mille ülesandeks oli riiklike majapidamiste varustamine sugutäkkudega.

1963. aastal loodi ühiskondlikus korras Eesti NSV Hobusetõugude Tõuaretuse Nõukogu, mis oli sisuliselt nõuandev organisatsioon hobusekasvatuse ja -aretuse alal. Teatud osas jätkas tõuaretusnõukogu 1920-1940. aastani tegutsenud seltside tööd.


Marlen Vassil tori hobusega Oxford, Eesti koolisõiduedetabelis 2007.aastal 5.koht

Viiekümnendate aastate keskpaigas ühendati Riiklik Tõulava Tori Hobusekasvandusega, kuid 1967. aastal taastati Eesti NSV Riiklik Tõulava.

Nõukogude periood aastatel 1940-1990 oli raske. Hobusekasvatus muutus suurtootmise oludes teisejärguliseks. Kui 1955. aastani oli Tori Hobusekasvanduse peamine tegevusala hobusekasvatus, siis 1955. aastast oli põhisuunaks tõuveisekasvatus. Hobusekasvatus säilitati tänu inimestele, kelle juured ulatusid Eesti taludesse, kus hobuseid kasvatati ja aretati vabariigi aegadel.


Rein Lepp - suurim araabia täisvereliste hobuste kasvataja

Peale Eesti taasiseseisvumist 1992. aastal taastati 1920. aastatel asutatud hobusekasvatusseltside õigusjärglasena Eesti Hobusekasvatajate Selts. Kuni 2000. aastani koondas selts kõikide tõugude aretajaid, aastast 2001 eraldusid seltsist eesti sporthobuse kasvatajad.

 

Joonis. Tõuraamatusse kantud suguhobuste arv

2005. aastal on seltsis 256 liiget, kes kasvatavad peamiselt eesti, tori, eesti raskeveo ja trakeeni tõugu hobuseid. Vähemal määral kasvatavad seltsi liikmed shetlandi ponisid, inglise ja araabia täisverelisi, hannoveri, holsteini jt tõugusid. Seltsi eesmärgiks on Eestis aretatud hobusetõugude aretamine ja säilitamine, teiste tõugude juures nende edasine täiustamine.

Sellest lähtudes on seltsi põhitegevuseks:

  1. tõuraamatute pidamine;
  2. hobuste jõudluskontroll ja aretusväärtuse määramine;
  3. tõuaretusalase töö juhendamine ja koordineerimine vastavalt tõugude aretusprogrammidele.

Kuna Selts koondab mitme tõu esindajaid, on seltsi töö korraldatud haruseltside kaudu. Iga tõu kasvatajad on koondunud vastavasse haruseltsi. 2005. aastal on EHS-is 4 haruseltsi:

  1. Eesti hobusekasvatajate haruselts,
  2. Tori hobusekasvatajate haruselts,
  3. Eesti raskeveo hobusekasvatajate haruselts,
  4. Trakeeni hobusekasvatajate haruselts, kuhu on koondunud ka vähemlevinud tõugude esindajad.