Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Eesti punane veisetõug

pm-mag Tõnu Põlluäär, ETKÜ (21.04.2013)

Eesti punase veisetõu väljakujunemine algas paralleelselt Euroopa teiste tõugudega. Enam kui saja-aastase aretustöö tulemusena on välja kujunenud eesti punane veisetõug. Suurt mõju tõu kujunemisele on avaldanud taani punane veisetõug. Eesti punase karja (EPK) kujundamisel on kasutatud vältaval ristamisel parandavate tõugudena angli, põhja-šlesvigi ja taani punast piimakarja. 1862. aastal imporditi 21 angli tõugu veist Saksamaalt ja nendest mõisates algas angli tõu puhasaretus, importpulle hakati kasutama kohaliku tõu parandamiseks ristamise teel. Juba 1865. a esitas Middendorff mõned võrdlevad andmed: maatõug andis 993 toopi, ääršir 1461 toopi ja angel 2439 toopi piima. 1871. a Riias Balti põllumajanduse näitusel asuti seisukohale, et Baltikumis on aborigeense karja parandamisel kohasem angli tõug. Möödunud sajandi tuntumad aretajad olid akadeemik Middendorff ja angli kasvatuse instruktor Sievers. 1885. a hakkas Balti Karjakasvatajate Ühing (asutatud 1885) veiseid tõuraamatusse märkima. Esimene tõuraamat ilmus 1886. a “Balti aretuskarja tõuraamatu” nime all. Selline tõuraamat oli esimene kogu Venemaal. Pärast seda hakati tõuaretusega tegelema palju aktiivsemalt.


Uuendatud Eesti farmi vaade (Tõnu Põlluäär)

Algselt pöörati suurt tähelepanu just piimatoodangule, kusjuures muud tõutunnused jäid tagaplaanile. 1890. aastate algul hakkas Stegmann propageerima tugevama konstitutsiooniga veist ja seetõttu hakati importima taani punast karja, kuna juba tol ajal oli taani punane veis suure kehamassi ja piimajõudlusega.

19. sajandi lõpul hakkas punane veisetõug levima ka talukarjades. Eriti innukas punase tõu propageerija oli Jaan Mägi, kelle arvates sobis angli tõug paremini meie oludesse. Tema eestvedamisel loodi 1919. a Eesti Angli Kasvatajate Selts. 1926. a andis ta oma töökohustused üle Aksel Mägistele.1928. a J. Mägi põhjendas oma doktoridissertatsioonis nimetada eesti angli tõug ümber eesti punaseks tõukarjaks, tuginedes ajaloole ja tõu teaduslikele iseärasustele. Selts hakkas kandma nime Eesti Punasekarja Tõuselts. 20. sajandi teisel aastakümnel lõppes eesti punase karja aretamise esimene, s.o vältava ristamise etapp, ja punaseid veiseid hakati põhiliselt omavahel aretama.

Punase karja aretuses on olnud mitu tõusu ja mõõna. Juba esimese maailmasõja ajal hävis palju väärtuslikke tõukarju. Kui 1916. a oli 269 000 punast lehma, siis 1920. a 225 000. Väga oluline etapp langeski Eesti esimesse iseseisvusaega. Näiteks 1938. a peetud Järva-Jaani karjanäitusel osalenud 56 lehma keskmine toodang oli 5000 kg. Kuid Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud kollektiviseerimise käigus vähenes piimatoodang tuntavalt. Võttis aega, enne kui piimatoodang taastus.


EPK tõugu mullikad karjamaal (Tõnu Põlluäär)

Parimad aastad olid ilmselt 1985–1990, mil saavutati suurimad piimatoodangud aastalehma kohta. 1989. a oli keskmine piimatoodang lehma kohta 3919 kg, piima rasvasisaldus 4,07% ja piima valgusisaldus 3,39%. Suurim punast tõugu lehmade arv oli aga aastal 1975 (168 053), pärast seda on lehmade arv pidevalt vähenenud, olles 2009. a lõpuks vaid ~25 000. See arv on viimased aastad püsinud stabiilsena. Seoses Eesti taasiseseisvumisega tabas põllumajandust uus ja väga ränk kriis. Suurmajandite likvideerimise ja õigusjärglastele omanikele vara tagastamise käigus viidi palju lehmi lihakombinaati ja katkestati jõudluskontroll. Sellist tegutsemisviisi toetas ka kohati vaenulik põllumajanduspoliitika ja valitsuse suhtumine põllumajandusse. Aastalehma keskmine piimatoodang langes 1992. aastal 1970. aastate tasemeni. 1993. a oli karju, kus keskmine piimatoodang lehma kohta oli koguni alla 1000 kg, kuid samas ei olnud haruldus ka 6000 kg toodang (lehma kohta). 1990. aastate alguses oli punase karja toodangunäitajate mahajäämus suur.

1993. a kutsusid taani punase karja aretajad Taanimaale angli, leedu punase, läti pruuni ja eesti punase tõu aretajad. Selle kokkusaamise tulemusena loodi Euroopa Punaste Piimatõugude Assotsiatsioon. Selle organisatsiooni eesmärk on ökonoomilise ning kasutamissõbraliku tõu arendamine ja säilitamine. Peamised rõhuasetused on pandud piima valgusisalduse suurendamisele, tervisele ehk haigusresistentsusele, vitaalsusele, poegimiskergusele ning tugevatele jalgadele ja sõrgadele. Üks kord aastas antakse välja raamat liikmesmaade aretustulemustest. Niisuguses liidus osalemine on andnud eesti punase tõu aretajatele head võimaluse hankida väärtuslikku tõumaterjali soodsatel tingimustel ja suhelda teiste Euroopa punaste tõugude aretajatega ning suurendanud eesti punase veisetõu tuntust kogu Euroopas. Eesti on ka Ülemaailmse Punase Lehma Klubi (IRCC – International Red Cow Club) liige, peakorter asub Austraalias. Tänu ülemaailmsetes organisatsioonides osalemisele ja tipp-pullide kasutamisele on eesti punase karja aretuslik mahajäämus peatatud ning see tõug on võimeline konkureerima ka holsteini tõuga.


10381 Center – ER 381 Center s.FYN Cent (DK) mgs. Rottredam-Red (DE) I2013-105 +167 +0,12 +16 +0,06 +11 (Tõnu Põlluäär)

Viimase kümne aasta jooksul on eesti punase tõu aretuses kasutatud mitmeid aretuskomponente, kuid valdavalt siiski angli ja taani punast tõugu. 1956.–1965. a imporditud taani punast tõugu pullide liinid on kasutusel veel tänapäevalgi. Suurt mõju eesti punase karja aretusele avaldas Taanist 1992. a liisitud pull FYN Rosen 42683. Tänu temale on paranenud punase karja eksterjöör ja udaratunnused. Nii nagu Eestis kasutatakse ka Taanis nn verelisuse kombineerimise süsteemi, mis on aidanud saavutada valikuedu, kusjuures tõu keskmine piimatoodang lehma kohta on aastaid püsinud üle 8000 kg (2012. a – 8734 kg).

Viimastel aastatel on ka Eestis saavutatud läbimurre lehmade piimatoodangu suurenemises (tabel 1.1).

Tabel 1. Eesti punast tõugu lehmade arv ja piimajõudlus aastatel 1965…2012 (JKK aastaraamat 2012)

Näitaja Aasta
1965 1985 1995 2005 2009 2010 2011 2012
Lehmade arv 116 184 146 781 49 285 26 607 20 578 19 724 18 917 18 294
Piima kg 2976 3853 3272 5962 6995 7152 7268 7539
Rasva % 3,69 4,10 4,17 4,32 4,28 4,24 4,22 4,15
Rasva kg 110 158 136 258 300 303 306 313
Valku % x x 3,23 3,42 3,44 3,43 3,44 3,45
Valku kg x x 106 204 241 245 250 260
R+V, kg x x 242 462 541 548 556 573

Enam ei ole harulduseks need punast tõugu lehmad, kes lüpsavad üle 10 000 kg piima aastas. Tõu rekord, 16051 kg piima 305 päeva laktatsioonil, kuulus aastast 2009 lehmale Neti EE 3980484 Tartu Agro ASst (Tartumaa), kuid Sadala Piim OÜ (Jõgevamaa) lehm Tulles EE 8420749 ületas selle 2012. a – 16653 kg on praegu kehtiv 305 päeva laktatsioonitoodangu rekord. Kontrollpäeva toodangu rekord kuulub Kõljala POÜ (Saaremaa) lehmale Miilas EE 8981073, kes 05.01.13 kontroll-lüpsil lüpsis 79,8 kg piima. Paljude karjade keskmine piimatoodang lehma kohta aastas ületab 8000 kg piiri. Siiski peab tõdema, et ka praegu on veel mitmetes karjades keskmine piimatoodang lehma kohta aastas vaid 3000–4000 kg.

Parimad EPK tõugu kasvatavad piimakarjad 2012. a:

  • Kõljala POÜ 423 – 10 711 – 3,65 – 391 – 3,56 – 381 – 772
  • Võhmuta PM AS 16 – 10 545 – 3,88 – 409 – 3,30 – 349 – 758
  • Lea Puur 9 – 10 422 – 4,10 – 428 – 3,66 – 382 – 809
  • Tartu Agro AS 494 – 10 041 – 4,05 – 407 – 3,43 – 344 – 751

Tõuaretuse seisukohalt on väga hea tulemus see, et pullide suhtelise piimajõudluse aretusväärtus (SPAV) sünniaastate kaupa on iga aastaga tõusnud, mis näitab sihipärast aretustööd. Näiteks, kui 1988. a sündinud punast tõugu pullide tütardel oli SPAV 90, 1993 sündinutel 87, siis 2000. a sündinud pullidel juba 99 ja 2004. a sündinud pullidel 105 ning 2007. a sündinud pullidel 119.

Sama tendents oli ka lehmade aretusväärtuses: 2013. a I geneetilise hindamise tulemuste põhjal olid 1993., 1999., 2005. ja 2009. a sündinud lehmade SPAV vastavalt 78, 87, 98 ja 105 punkti.


Aasa EE 5281145 - s. Bruto (DK) mgs. Meteor (DE) 5-305d-13272-4,16-553-3,18-422 (Tõnu Põlluäär)

Eesti punast tõugu veis on rahulik ja sõbralik, harva esineb närvilisust. Üldjuhul on veised terved, püsivad kauem karjas, kui näiteks HF tõugu veis, kuid kõik oleneb siiski aretuskomponentide sihipärasest kasutamisest. Emasloomad on kerge poegimisega ning esineb vähe surnultsündinud vasikaid. 

Eesti punase lehma pea on suhteliselt pikk, mitte eriti raske, kael keskmise pikkusega, rind enamasti lai ning sügav, seljajoon sirge, laudjas kas sirge või pisut luipu, mis tagab kerge poegimise. Udar on punasel lehmal mahukas, hästi kinnitunud nii eest kui tagant, jalad on tugevad, enamasti tumedate sõrgadega, aeg-ajalt esineb kooskandsust või harkvarbsust.


Hüpik EE 9097681 – s. Hupoly (NL) mgs. Paolo-Red (NL) 2-305d.-11294-4,16-470-3,30-373 (Tõnu Põlluäär)

Eesti punase tõu aretus põhineb erinevate aretuskomponentide kasutamisel. Soovitav on kas: 

a) hoida eri komponentide osakaal vahemikus 50–75% või

b) valida komponent, mis sobib karjale kõige enam ja minna kasvõi 100% (v.a RH).

EPK tunnusjooneks on punane põhivärvus, mis võib, olenevalt eri maade aretusmaterjali kasutamisest, varieeruda punaste, punasekirjute ja pruunide toonide vahel (nii tumedad kui heledad toonid on lubatud). Must värvus ei ole soovitatav, kuid šviitsi kasutamisest tulenevalt on see siiski aktsepteeritav.

Eesti punase tõu aretustöö tulemused 2012. a (sulgudes kehtiva aretusprogrammi eesmärk):

  • piimatoodang 7539 kg (8500 kg),
  • rasva 4,15% (> 3,80%),
  • valku 3,45% (vähemalt 3,50%),
  • valku 260 kg (vähemalt 280 kg)
  • vanus esmakordsel poegimisel 27,5 kuud (26 kuud),
  • surnult sünde esmapoeginutel 5% (< 7%), vanematel lehmadel 4,6% (< 5%).