Sigade aretus

pm-kand Aarne Põldvere, Eesti Tõusigade Aretusühistu
pm-dr Alo Tänavots, Eesti Maaülikool
(31.03.2022)

Ajalugu.

Sigade tõuaretuse korraldamiseks asutati 1923. aastal Eesti Seakasvatajate Selts ja nende jõudluse kontrollimiseks 1931. a Kuremaa Seakasvatuse Katsejaam. Jõudluskontrolli andmete kogumine sigade sugulavades ja kuldijaamades pani aluse seakasvatuse teaduslikule uurimistööle ja jõudlus­kontrollile. Kontrolljaamas toimus sigade tõumaterjali hindamine järglaste järgi ühesugustes söötmis- ja pidamistingimustes kontrollnuumal.

1948. a loodi Peedul Suurt Valget Tõugu ja 1951. a Pärnus Eesti Lontkõrvalist Tõugu Sigade Riiklik Tõulava. Seakasvatuse Kontrollkatsejaam jätkas 1957–2000 Kehtnas, kus oli 752 sigade üksiksulgu, mis võimaldas aastas kontrollnuuma 2,5 voorus 1500–2000 tõuseaga.

1948. a nimetati lontkõrvaline seatõug eesti peekoni tõuks ja tõulava Eesti Peekoni Tõugu Si­gade Riiklikuks Tõulavaks. Samal ajal asutati Kehtnasse Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaa­ria Teadusliku Uurimise Instituudi seakasvatuse osakond, kus uuriti sigade aretust, söötmist ja seafarmide tehnoloogiat. 1980. a loodi osakonda sealiha kvaliteedi hindamiseks labor.

Kehtna seakasvatuse kontrollkatsejaama sigala 1965. a (I. Prooso)

Kehtna seakasvatuse kontrollkatsejaama sigala 1965. a (I. Prooso)

 

1991. a likvideeriti Eestis riiklikud tõulavad. Moodustati Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühing ja Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretuskeskus. Seakasvatajad asutasid 1993. a Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu, mis ühines 1998. aastal eesti mustakirju veiste kasvatajatega Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuks. Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretus­ühing likvideeriti 1994. a ja asutati samas Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühistu, mis võttis 1998. aastast nimeks Eesti Tõusigade Aretusühistu. Alates 1999. aastast on enamus seakasvatajaid koondunud Eesti Tõusigade Aretusühistusse.

Sigade kunstliku seemendusega alustati Eestis 1960. a. Esimesed kunstliku seemenduse kaudu saadud põrsad sündisid 1963. a. Sigade kunstliku seemendusega alustamiseks võeti 1976. a kasutusele Kehtna Põllumajandusloomade Kunstliku Seemenduse Jaama kuldilaut, nõuetekohane maneež ja laboratoorium. Sigade seemenduse juhtimine toimus Kehtna KSJ kaudu, mis on praeguseks tegevuse lõpetanud.

1996. a võeti kasutusele 44 kuldikohaga Eesti Tõusigade Aretusühistu Seemendusjaam Vasulas. Suurenenud vajadus kuldisperma järele tingis 2008. a seemendusjaama rekonstrueerimise ja 30 kuldikoha juurde ehitamise. Seemendusjaam on pidevalt teinud investeeringuid toodangu kvaliteedi parandami­seks. 2009. aasta novembris hangiti aparaadid, mis võimaldavad parandada sperma töötlemise kvaliteeti. Saksa firmalt MiniTube hangiti elektrooniline spermaanalüüsi süsteem SpermVision, mille programmi uuendati täiendavalt 2021. aastal. Tegu on arvutiprogrammiga, mis hindab ejaku­laadi kvaliteeti ja arvutab vastavalt eluvõimeliste spermatosoidide arvule ja kontsentratsioo­nile välja täpse lahjendusastme ja dooside arvu. Nüüd on võimalik kogu info salvestada ja vajadusel kontrollida ka videopilti konkreetsest analüüsist. Tulemuste analüüsimisel saab hinnata konkreetsete kultide jõudlust ja prakeerida majanduslikult sobimatud isendid.

Teiseks uuenduseks on kuldisperma pakkimine tuubidesse täisautomaatse villimissüs­teemiga. Uus süsteem võimaldab tööjõudu efektiivsemalt kasutada ja aitab lühendada töö­aega. Villimissüsteem mõõdab tuubi õige koguse lahjendatud spermat, keevitab tuubi otsa kinni ja lisab kohe ka etiketi kuldi andmetega.

Sigade arvukus.

Kui 2010. a oli ettevõtetes, taludes ja perefarmides Eesti Statistikaameti andmetel kokku 388 300 siga, siis 2021. a lõpuks oli sigade arv vähenenud 308 100ni. Sead paiknesid peamiselt suuremates ettevõtetes, väiksemates (kuni 2000 siga) oli kõigest 0,3% sigadest. Sigade arvukus kasvas peamiselt suurematel tootjatel.

Seakasvatuse langust on põhjustand eelkõige ebasoodsad sealiha- ja söödaviljahinnad. Kõige madalam oli vaadeldaval perioodil sigade arv 2016. aastal (265 900), järgnevastel aastatel on sigade arv olnud üle 300 tuhande.

Aretusprogramm.

Eesti Tõusigade Aretusühistus töötati välja sigade ristandaretusprogramm „Marmorliha“, mille eesmärgiks on aretada ja levitada väärtuslikke tõusigu, suurendada sigade jõudlusvõimet ja aretusväärtust, suunata Eesti seakasvatust arvestama ühiskonna tervise, keskkonna ja loomade heaoluga ning tagada seakasvatuse majanduslik tasuvus. Ristandaretusprogramm Marmorliha annab metoodika hea ristandsea saamiseks kolme või nelja seatõu ristamisel.

Aretusprogrammiga alustati 1995. aastal, millal imporditi Eestisse esimesed hämpširi tõugu kuldid Rootsist, 1999. a lisandusid Austriast pjeträäni tõugu sead. Liha kvaliteedi probleemide lahendamiseks toodi 2009. aastal Kanadast Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaama esimesed djuroki tõugu kuldid, järgnevatel aastatel on kultide import jätkunud erinevatest riikidest. Viimastel aastatel on hämpširi ja pjeträäni tõugu kultide kasutamine isatõuna soikunud.

Alates 2020. a on igale seatõule (eesti maatõug, eesti suur valge, pjeträän, djurok, ristandaretus­sead) eraldi koostatud aretusprogramm.

Programmide kasutusele võtu tagab Eestis väljaarendatud elektroonilise andmetöötluse võrk, mis koondab kokku andmed kõikidest aretusfarmidest Eesti Põllumajandusloomade Jõudlus­kontrolli (EPJ) andmebaasi. Sinna laekuvate omajõudluse, eellaste ning järglaste näitajate alusel arvutatakse kõikidele tõusigadele BLUP-loomamudeliga aretusväärtused, mis on üle-eestiliselt võrreldavad nii üldise aretusväärtuse kui ka osaaretusväärtuste abil. Selline informatsioon on seakasvatajatele ja konsulentidele heaks valikukriteeriumiks, kuna on võimalik leida parimad vanempaaride kombinatsioonid ning suunata aretustööd ühe või teise kriteeriumi (pekipaksus, massi-iive, lihassilma läbimõõt) parandamiseks. Samuti on olemas informatsioon tõusigade viljakuse kohta viljakusindeksina.

Sigade aretusväärtuste esmakordne geneetiline hindamine toimus 1999. aastal. Eesti maatõu­gu ja eesti suurt valget tõugu sigade ning nendevaheliste ristandite jõudluse aretusväärtuses (J_SAV) geneetilisel hindamisel on hinnatavateks tunnusteks karjatestil mõõdetud seljapeki paksus (mm), lihassilma läbimõõt (mm), ööpäevane massi-iive (g) kaaludega vastavalt 30%, 40% ja 30%. Viljakuse aretusväärtuses on hinnatavaks tunnusteks elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas, surnult sündinud ja hukkunud põrsaste arv pesakonnas, poegimisvahemik ning emiste nisade arv kaaludega vastavalt 44%, 16%, 20%, 10%, ja 10%.

Kasutatavad seatõud.

Eesti suur valge seatõug (Y) on saadud kohalike sigade vältava ristamise teel peamiselt inglise suure valge seaga, kes on aretatud kohaliku jorkširi tõu baasil. Neid esitleti esmakordselt Inglismaal 1851. a ja Eestisse imporditi tõusigu hulgaliselt 20. sajandi alguses. Sissetoodud tõusigu aretati nii puhtalt kui ka ristati kohaliku maaseaga, et parandada nende jõudlust. Hiljem on eesti suurt valget tõugu parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritan­niast, Rootsist, Norrast, Soomest, Leedust ja Hollandist.

Eesti suur valge seatõug (A. Tänavots)

 

Eesti maatõugu siga (L) on saadud pikaajalise aretustöö tulemusena kohalikust maaseast, keda parandati vältava ja uudikristamise teel põhiliselt taani maatõugu seaga. Vähesel määral kasutati aretuses ka saksa vääristatud ja soome maasiga. Aretustöö tulemusena saadi hea kehaehitusega kiirekasvuline siga. Tõu lihaomaduste parandamiseks on imporditud maaseale aretusmaterjali (tõusead, sperma) Taanist, Rootsist, Soomest, Norrast, Leedust ja Hollandist.

Eesti valgeid tõuge kasutatakse ematõuna, kuna emised on viljakad, hea piimakuse ja hästi arenenud emainstinktiga, samuti varavalmivad, suurekasvulised ja heade lihaomadustega.


Eesti maatõugu siga (A. Tänavots)

 

Isatõugudena kasutati varem Eestis põhiliselt hämpširi (H) ja pjeträäni (P) tõugu kulte, alates 2009. aastast on kasutusele võetud põhiliselt djuroki (D) tõugu kuldid. Nendega ristatakse valgetest tõugudest emiseid nuumsigade lihaomaduste ja liha kvaliteedi parandamiseks.

Eesti seatõugude jaotus 2022. a

Eesti seatõugude jaotus 2022. a

 

Esimesed hämpširi tõugu sead imporditi Eestisse Rootsist 1995. a. Sead on mustad, neil on valge vööt üle turja, nad on head söödaväärindajad ja kiirekasvulised. Seljapekk on neil õhuke, tailihasisaldus rümbas kõrge, eriti arenenud on täidlased singid. Rümbad paistavad silma kõrge lihaskoe intramuskulaarse rasvasisalduse poolest. Praegu isatõuna enam ei kasutata.


Hämpširi tõug (A. Tänavots)

 

Pjeträäni tõugu sead imporditi Austriast 1999. a. Nad on värvuselt mustjate laikudega valgel nahal, kasvu- ja rümbaomadustelt hämpširidest veelgi paremad. Pjeträäni tõug sead on suuri­ma tailihasisaldusega tõug maailmas, kuid nad on stressiõrnemad, mida püütakse vältida geneetiliste uuringutega. Praegu leiab isatõuna väga vähest kasutamist.


Pjeträäni tõug (A. Tänavots)

 

Djuroki tõug (D) on aretatud spetsiaalselt lihatootmiseks. Sead on suurekasvulised, pika kerega, suurte lopsakate sinkidega ja värvuselt ruuged, varieerudes helekuldsest tume­pruunini. Sead on varavalmivad, saavutades tapaküpsuse üsna noores eas. Sigade liha- ja nuumaomadused on head, samuti on nad hea söödakasutusega. Djuroki tõugu sead on tugeva konstitutsiooniga. Emised on vähemviljakad kui enamikul teistel tõugudel, kuid hoiavad hästi põrsaid. DL ristandkultide pesakonnad ristandemistega on viljakamad, põrsad elujõulisemad, sihvaka kere ja kiire kasvuga. Djuroki veresus suurendab lihasigadel lihaskiudude vahelise rasvkoe sisaldust. Djuroki tõugu kulte kasutatakse isapoolse tõuna nuumpõrsaste tootmisel ja ristandkultide (DL) saamisel eesti maatõugu emistega eesti maatõugu emiste seemendamiseks.


Djuroki ristandsead (A. Tänavots)

 

Kaht ematõugu – eesti suure valge ja eesti maatõugu sigu ristatakse omavahel ning saadud ristandemis ristatakse omakorda suurt tailiha osakaalu andva nn lihatõugu kuldi või ristandkuldiga. Ristandemisel sünnivad sellisel ristamisel suured ja hea kasvukiirusega pesakonnad ning ristandkult annab õhukese pekipaksuse ja suure tailiha osakaaluga rümpi (lihakehi).

Ristandpõrsad (A.Tänavots)

 

2021. a kaasajastati eesti maatõugu sigade, eesti suurt valget tõugu sigade, pjeträäni ning dju­roki tõugu ning ristandaretussigade aretusprogrammide põhiseisukohti ja püstitati uued aretus­eesmärgid aastateks 2021–2030. Aretusprogrammid taotlevad lisaks Eesti seaaretuse suuna­misele ka elanikkonna tervise, keskkonna ja loomade heaolu arvestamist.

 

Aretus üldeesmärgid aastateks 2021–2030 on järgmised:

  1. Sigade tõutuumiku geneetiliste omaduste parandamine ja ühtlustamine aretusfarmides.
  2. Tipparetusfarmides puhasaretuse teel saadava (paljundatud) geneetilise materjali baasil sealiha tootmise efektiivistamine ristamise teel.
  3. Sealiha kvaliteedi parandamine täiustatud geneetikaga eesti maatõugu ja eesti suurt valget tõugu sigade, djuroki ja pjeträäni tõugu sigade ning ristandaretussigade abil.
  4. Valgetest tõugudest, pjeträäni ja djuroki tõust sigade ning ristandaretussigade järglaste rümba- ja lihakvaliteedi hindamise kaudu kvaliteetsema sealiha tootmine.
  5. Emiste viljakuse jätkuv suurendamine emiste ja kultide valiku kaudu.
  6. Jätkusuutliku aretusprogrammi raames jälgitakse kuut valdkonda: loomade tervis ja heaolu, liha kvaliteet, efektiivne tootmine, keskkond, toiduohutus ja ühiskonna tervis ning geneetiline mitmekesisus.

Aretusprogrammidest lähtuvalt tuleks enam tähelepanu pöörata rümba- ja lihakvaliteedile ning rümba morfoloogilisele koostisele. Lihakvaliteedi osas on programmi eesmärgiks rümpade vahel liha ühtluse parandamine saavutamaks tarbijale või eri sealiini tüübile omast liha maitset ja välimust. Eesmärgiks on ka liha veesiduvuse, värvuse, maitse jms parandamine.

Aretuspüramiid.

Aretusprogrammi eesmärkide täitmine toimub aretuspüramiidi alusel (joonis 2).

 

Aretuspüramiid

Aretuspüramiid

 

Aretusprogrammis püstitatud eesmärkide täitmisel ja tõumaterjali parandamisel on olulisem panus püramiidi tipus olevatel tipparetuskarjadel, kes müüvad väärtuslikke puhtatõulisi noorsigu (kasutusel ka mõiste aretustuumik) püramiidi madalamal aretustasemel olevatele karjadele.

Jõudluskontrollialused farmid tegelevad aretuspüramiidi kõigil tasanditel. Imporditud eluskuldid viiakse pärast karantiini läbimist seemendusjaama, nendelt saadud spermat realiseeritakse kõikide aretuspüramiidide tasemete farmidele. Sigade aretusprogrammide eesmärkide täitmiseks ja sealiha kvaliteedi parandamiseks impor­ditakse Eestisse tõumaterjali nii spermana kui ka elusloomadena (emised, kuldid) teiste riikide (Norra, Rootsi, Leedu, Austria, Soome, Saksamaa) tunnustatud aretusorganisatsioonidest. Eeltoodu on võimaldanud parandada Eesti seapopulatsioonis emiste viljakust, sigade nuuma- ja lihaomadusi.

Emiste kunstlikku seemendust kasutatakse laialdaselt aretuspüramiidi kõikidel tasanditel.

Aasta-aastalt on suurenenud emiste seemendamisel kunstliku seemenduse osatähtsus, moo­dustades mõnedes karjades juba 100%. 2021. aastal ulatus jõudluskontrolli andmetel tunnustatud seemendusjaamast ja importsperma kasutamisega kunstliku seemenduse osa­tähtsus 61%-ni. Ilma kunstliku seemenduse kasutuseta on keeruline seakasvatuse toodangu ühtlast kvaliteeti tagada. Paljud farmid on järjekindla valiku ja kunstliku seemenduse abil oma karjades tailihasisaldust searümbas oluliselt suurendanud.

Alates 2018. aastast on seemendusjaamas kasutusele võetud ka djuroki tõugu kultide segu­sperma, mis on saadud mitme kuldi sperma segamisel. Eesmärgiks on parandada emiste viljakust, mis kirjanduse andmetel ulatub segusperma kasutamisega kuni 0,3 põrsani pesa­konna kohta.

Jõudluskontrolli andmetel on positiivse tendentsina aastate lõikes suurenenud nii emiste vilja­kus (2018 – 12,4, 2020 – 13,1 elusalt sündinud põrsast pesakonnas) kui ka aastaemise kohta võõrutatud põrsaste arv (2018 – 23,5, 2020 – 26,4 põrsast), vähenenud aga emiste imetamisperioodi pikkus. Senised tulemused näitavad, et seakasvatajad on hakanud emiseid kasutama majanduslikumalt.

Keskmiselt kasvasid 2020. aastal farmides testitud noorsead sünnist 100 kg saavuta­miseni 583 g ööpäevas, nende keskmine seljapeki paksus oli 9,4 mm ja lihassilma läbimõõt 64,2 mm. Võrreldes tulemusi aastataguse ajaga, suurenes sigade massi-iive 11,0 g, lihassilma läbimõõt vähenes 0,3 mm ja pekipaksus jäi samaks.

Võrreldes eelmise aastaga on 2020. a jõudluskontrolli all olevate valgetest tõugudest kultide järglaste massi-iibed suurenenud, lihassilma läbimõõdud mõningal määral vähenenud ning seljapeki osas ei ole muutused ühesuunalised.

 

Tabel. Kultide järglaste keskmised näitajad tõuti (100 kg)

Tõug Massi-iive sünnist 100 kg-ni, g Seljapeki paksus, mm Lihassilma läbimõõt, mm
2019 2020 2019 2020 2019 2020
Eesti maatõug 568 583 9,0 9,2 66,7 66,3
Eesti suur valge 553 562 11,1 11,0 65,8 65,6

Searümpade ja lihakvaliteedi hindamine

Viimaste aastate sigade aretusprotsess on võimaldanud toota õhukese seljapeki, suure tailiha­sisaldusega ja suurte sinkidega searümpasid, mis on rahuldanud senini nii tarbijaid kui ka lihatööstusi.

Lihatööstustesse realiseeritud nuumikute rümbad olid aastate lõikes hea lihasusega. Nii kõikus searümpade keskmine tailihasisaldus, mõõdetuna Ultra FOM 300-ga, vahemikus 59,1 kuni 59,7%, rümbad olid enamuses õhukese seljapeki ja suure lihassilma läbimõõduga. Stabiilne oli ka realiseeritud sigade rümbamass, kõikudes 79,4-st kuni 84,4kg-ni. Viimastel aastatel on täheldatav tendents sigade rümbamassi suurenemisele.

Järjepidev valik õhema seljapeki ja suurema lihassilma suunas on viinud tasemeni, kus valdavalt realiseeritakse S- ja E-kvaliteediklassi kuuluvaid rümpasid. U-klassi kuuluvaid searümpasid saadi realiseeritud nuumikutelt vähe (3,2–5,0%).

Kahjuks muudab kõrge tailihasisaldus sealiha maitsetuks ja selle struktuuri puiseks, võib suureneda heleda, vesise ja eksudatiivse PSE-liha osakaal. Tarbija on samuti muutunud nõudlikumaks lihakvaliteedi osas. Aretuses kasutatavate pjeträäni ja hämpširi tõugu kultide järglaste liha maitseomadused ja värvus ei rahulda täies ulatuses tarbijat. Liha maitse­omaduste ja kaubandusliku välimuse parandamiseks tuleb seakasvatajal tõsta lihaskoe intramuskulaarset rasvasisaldust.

Eeltoodud probleemide lahendamiseks hakati kasutama ristandaretusprogrammis djuroki tõugu kulte. Djuroki tõugu sigadel ei avaldu stressigeen ja nende ristandjärglasi iseloomustab parem nuumajõudlus, nad ületavad kasvukiiruselt teiste tõugude ristandkombi­natsioone. Kanada aretajate andmetel on djuroki kultide järglased kiire kasvu ja hea söödaväärindusega. Nende rümbad on ühtlase suurusega ja suure tailihasisaldusega ning liha on marmorjas, sisal­dades palju lihasesisest (intramuskulaarset) rasva.

Rümba pikkuselt djuroki ja DL ristandsead ei erinenud, kõige lühemad olid puhtatõulised eesti suurt valget tõugu sead. Kõikide katsegruppide searümbad, välja arvatud djuroki tõugu ristandid, olid väga hea lihasusega (õhuke seljapekk, suur tailihasisaldus rümbas (tailiha 59,4-59,8%)). Djuroki tõu ristandid osutusid pekisemateks, nende rümba tailihasisaldus oli 57,9%, mistõttu oli SEUROP süsteemis djuroki ristandite rühmas kõige vähem S ja rohkem E klassi kuuluvaid rümpasid (vastavalt 22 ja 74%). Djuroki ristanditel kuulus ka 4% rümpadest U klassi.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et djuroki tõugu kultide sperma kautamine eesti valgetest tõugudest ristandemiste seemendamisel on parandanud nende järglaste liha kvaliteeti (liha marmorilisust) ja majanduslikke näitajaid (tapamass, tapmis­vanus, ööpäevane ja rümba massi-iive). Negatiivse aspektina on djuroki tõugu ristanditel võrreldes teiste rühmadega mõningal määral paksem seljapekk ja väiksem rümba tailihasisaldus. Djuroki tõugu kultide ristanditel on pekk seljal jaotunud ühtlasemalt ja kõhuliha on paksem, võrreldes teiste kombinatsioonidega.

Seni kasutuses olnud DL ristandkuldid saadi eesti maatõugu emiste seemendamisel Norrast imporditud djuroki tõugu spermaga. DL kuldid pärandavad järglastele samuti kiire kasvu ja suured massi-iibed, erinevalt djuroki puhtatõulistest sigadest ka taised rümbad.

Djuroki ja DL ristandite lihaskoes oli umbes kaks korda (2,1%) rohkem lihasesisest rasva, võrreldes valgete tõugudega (1%), mistõttu on nende liha õrnem ja mahlasem.

Seakasvatajat huvitab eelkõige ettevõtmise tulukus, mida näitab kaudselt sigade ööpäevane massi-iive, mis on djuroki katserühmal kõige suurem. Djuroki tõu puhul on ka tarbijapoolne nõue mahlase ja õrna liha osas täidetud. Kuna djuroki tõugu sead on mõningal määral rasvase­mad, tekib tarbijal võimalus valida turul pekisema ja taisema sealiha vahel.

ETSAÜ sigade aretustöö eesmärgiks on toota koostöös lihatööstustega tarbijatele sealiha ja parandada selle kvaliteeti.

Seoses sealiha kvaliteetkavade loomisega alustab ETSAÜ karjatervise hindamisega. Soovime

Eesti lihasektoris välja töötada kvaliteediprogrammi, mille eesmärk on ühtlustada toodangu kvaliteeti, tugevdada tarnekindlust ning luua tarbijate jaoks usaldusväärne Eesti liha kaubamärk, mida tuntakse ja usaldatakse nii koduturul kui eksportturgudel.

Kvaliteediprogrammi loomise esimene etapp on koostöös lihasektoriga töötada välja tootmiseeskirjad loomakasvatajatele. Et seda edukalt teha, peavad tootjad teadma, kuidas tooraine kvaliteeti lihatööstuses hinnatakse ning kuidas see mõjutab lõpptoodet, et nad mõistaksid muudatuste vajalikkust farmi tasandil. Liha kvaliteediga tegelevalt inimeselt sooviksime rohkem teada sellest, kui liha tööstusesse jõuab, kuidas hinnatakse tooraine kvaliteeti; millised testid/katsed tehakse; millised on probleemid tooraine kvaliteediga; kas midagi annaks tootja poolt parandada; millised on kvaliteedijuhi ja tööstuse ootused toorainele.

Kvaliteetkava saavad rakendada kõik tootjad hoolimata, kas nad tahavad kuuluda ühis­tulisse tegevuse või mitte. Koostööd teha soovivate tootjatega oleme alustamas tootjaorgani­sat­siooni loomist. Ka tootjaorganisatsiooni jaoks näeb ÜPP ette erinevaid toetusi, mis võimaldavad kaasata väliseksperte nii farmide tulemuste parandamiseks kui ühistulise organisatsiooni juhtimiseks ning ka investeeringutoetusi.

Kvaliteetkava annab ühistegevuse ja kodumaise sealiha turundamise täiendavaid võimalusi.

Alates 3. juunist 2003 pole ETLLi liige Eesti Tõusigade Aretusühistu (ETSAÜ)