Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Tõuaretus

emeriitprof Olev Saveli, ETLL (21.05.2013)

Nõukogude võim lõpetas tõuseltside tegevuse Teise maailmasõja järel. Asutati riiklikud tõulavad – veiste ja sigade tõulavad moodustati tõuti, hobuse-, lamba- ja linnutõugude tõulavad liigiti. Tõulavad olid üheaegselt tõuaretustöö plaanijad, täideviijad ja kontrollijad.

Ühistegevuse ideid kandsid Eestis ühiskondlikel alustel töötavad tõuaretusnõukogud, kuhu kuulusid liikmetena majandite juhid ja spetsialistid, tõulavade töötajad, ametnikud, teadurid ja teised mõne konkreetse tõu või loomaliigi aretusest huvitatud isikud. Kokku oli seitse tõuaretusnõukogu. Liikmed maksid maksu, valisid juhatuse, esimehe ja esimehe asetäitja. Koosolekuid peeti vähemalt kaks korda aastas.

Paraku polnud võimalik tõestada tõuseltside taastamisel nende juriidilist järjepidevust. Esimesena taasasutasid oma seltsi Eesti Maakarja Kasvatajate Selts ja Eesti Linnukasvatajate Selts 1989. aastal. Nemad andsid eekuju ka teiste aretusorganisatsioonide taastamiseks.

Põllumajanduse aseministri Jüri Kulbini eestvõttel toimus 10. aprillil 1990 koosolek, kus Olev Saveli esitas Eesti aretusorganisatsiooni projektskeemi, mille põhimõteteks oli:

  • lahutada riiklik funktsioon täideviivast tegevusest;
  • loomaomanikud loovad aretusühingud, mis pakuvad tõuaretuslikku teenust;
  • aretusühistud sobiksid veise- ja seatõugude kasvatajatele, sest koos tõuaretustööga tuleb pakkuda ka kunstliku seemenduse teenust, mis on seotud tootmistegevusega, seltsid aga teiste loomaliikide kasvatajatele;
  • jõudluskontroll peaks iseseisvuma, st mitte kuuluma teadusasutuse (ELVI) koosseisu.

Riiklikke funktsioone asus täitma 30. oktoobrist 1991 Eesti Vabariiklik Tõuaretusinspektsioon, mis kuulus põllumajandusministri haldusalasse. Peadirektoriks määrati Agu Kööp.

Tol perioodil toimunud koosolekud ja diskussioonid olid vahel eriti ägedad, näiteks kui kõne all oli jõudluskontrolli eraldamine ELVIst. Põllumajandusministeeriumi eestvõttel moodustati 1. jaanuaril 1992 aretuskeskused, kuhu eraldati seemendusjaamade varad seniste suurmajandite ühisvarast.

Eesti Lambakasvatajate Selts ja Eesti Hobusekasvatajate Selts taasasutati 1992. a, suurt valget tõugu sigade kasvatajad asutasid aretusühingu (juriidiliselt oli see osaühing). Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühistu loodi alles 1994. aastal.

Ühistu soovisid asutada ka eesti mustakirjude ja eesti punaste veiste kasvatajad, neil oli vaja ühisomandisse saada ka seemendusjaamad, ning eesti peekoni sigade kasvatajatel lisaks veel kontrollkatsejaam. 1992. a lõpukuudel kutsuti kokku tõuaretusnõukogud, kus loomaomanikest liikmed (talupidajad ja suurmajandite volitatud isikud) asutasid Eesti Mustakirju Karja Aretusühistu ja Aretusühistu Eesti Punane Kari ning Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu, tõuaretusnõukogude tegevus lõpetati. Aretusühistud registreeriti 1993. a alguskuudel. Järgnesid rasked läbirääkimised Eesti Erastamisagentuuriga, et sõlmida aretuskeskuste varade väljaostmise lepingud, mille tingimused osutusid väga erinevateks. Saksa eksperdid tegid kahele suuremale veiste aretusühistule ettepaneku ühineda juba 1996. aastal, kuid see sai teoks alles 1. jaanuaril 2003.

19. augustil 1993 asutasid seitse tõuloomade aretusorganisatsiooni Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu (ETLL), mistõttu saab 1993. aastat lugeda taasiseseisvunud Eesti üleriigilise eraõigusliku ja ühistegelise aretussüsteemi algusaastaks.

ELVIst eraldati 1993. a jõudluskontrolli andmetöötlusosakond ja piimaanalüüside labor ning moodustati nende baasil Vabariiklik Jõudluskontrolli Keskus (JKK) Tõuaretusinspektsiooni koosseisus. 1997. a andis riik Jõudluskontrolli Keskusele ka vabariikliku registrite keskuse funktsioonid, kuid 2000. a moodustati siiski Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ning JKK jätkas oma põhifunktsiooni jõudluskontrolli täitmist.

Seakasvatajate aretusühingute arengutee on olnud keeruline. Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu koos Kehtna sigade kontrollnuuma katsejaamaga sattus riigiesindajate ebasoosingusse ning nad otsustasid liituda eesti mustakirju veisetõu aretajatega, et astuda koos Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistusse 1998. aastal. Suurt valget tõugu sigade kasvatajad muutsid oma aretusühistu nime sama aasta lõpus Eesti Tõusigade Aretusühistuks (ETSAÜ), neile eraldati 1999. a kogu riiklik seakasvatuse aretustoetus. Sellega sundis riik seakasvatajad ühinema ühte aretusühistusse, mille tulemusena suleti 2000. aastal Eesti ainuke seakasvatuse katsejaam. Kümme aastat hiljem otsitakse uuesti võimalusi sigade katsejaama asutamiseks. 2003. aastal peatas ETSAÜ oma liikmelisuse ETLLis, põhjuseks on ühistu nõukogu väärarusaam ühistegevusest tõuaretuses. Koostöö juhatusega on laabunud ja ETSAÜ võtab osa ETLLi üritustest.

Eesti Hobusekasvatajate Selts (EHS) taastati 1992. a suure liikmeskonnaga, kes jagunes nelja haruseltsi, 2013. a on neid viis. Kahekümne aasta jooksul on kõige enam olnud hobusekasvatajate hulgas eri arvamusi ja kompromissitust. Tõuaretusinspektsiooni moraalsel ja rahalisel toel täienes hobusekasvatajate aretusühingute nimistu: loodi Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts ja Eesti Hobuse Kaitse Ühing. Katsetati luua veel üks eesti hobuse säilitamise selts, mille moodustamise üheks tähtsamaks motiiviks oli ohustatud tõu toetuse saamine. Eriti kummaliseks kujunes olukord, kui ohustatud tõugude nimistusse kanti tori tõu universaalsuund ja eesti raskeveohobune. On taotletud tori hobuse kolmanda suuna tõuraamatu või eesti raskeveohobuse paralleeltõuraamatu pidamise õigust. VTA on tunnustanud viimastel aastatel ka Eesti Traaviliidu ja Eesti Ahhal-Tekiini Assotsiatsiooni. Eesti kaheteistkümnest tunnustatud aretusühingust on pooled ehk kuus hobusekasvatajatele!

Karusloomade arvukus oli kõige suurem N. Liidu perioodil, sest ainukese loomakasvatusharuna saadi Eestile valuutarublasid karusnahkade ekspordist. Taasiseseisvumise järel on karusloomade liigirikkus kahanenud. ETLLi liikmeks astus Assotsiatsioon Eesti Karusnahk 1996. aastal, kuid kiskjaliste karusloomade ettevõtete arv kahanes kiiresti madala konkurentsivõime tõttu. 2000. aastast on ETLLi liikmeks Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing, kes ühendab tšintšiljade ja küülikute kasvatajaid. Paraku pole neil õnnestunud riiklikku tunnustust ega aretustoetust saada.

Kakskümmend aastat ühistegevust on kinnitanud põhimõtet, et esmalt tuleb põhjalikult diskuteerida funktsioonide üle, mida peab täitma riik ja mida eraõiguslik omaabi organisatsioon. Paari-kolme aasta jooksul jõuti kompromisslahenduseni – Eesti loomakasvatajaid teenindavad üleriigiliselt neile kuuluvad eraõiguslikud ühistegelised tõuaretusorganisatsioonid.