Lammaste aretusest ja kitsekasvatusest

pm-mag Külli Vikat, ELaSi tegevjuht/aretusspetsialist, pm-knd Peep Piirsalu, EMÜ LKI dotsent ja Hillar Kalda, lambakasvatuskonsulent (08.11.2013)

Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS) loodi 29. novembril 1928. aastal Tallinnas. Selts taasasutati 25. mail 1990. aastal Enhard Musto initsiatiivil (Eesti Liha-Villalammaste Riikliku Tõulava direktor), kes valiti ka seltsi esimeheks, sekretäriks sai Peep Piirsalu. 12. aprillil 1991. a toimus Eesti liha-villalammaste tõuaretusnõukogu ja ELaSi ühine koosolek, mille tulemusena tõuaretusnõukogu otsustati likvideerida ja selle juriidilised liikmed astusid ELaSi liikmeteks. Presidendiks valiti Kalju Hallik. 

Aastatel 1995–1997 töötas ELaSi tegevdirektorina Taivo Hirsnik, aastatel 1997–2003 oli peaspetsialist Hillar Kalda ja konsulent aastatel 1997–2000 Kaie Zarenz. Seltsi president aastatel 1995–1997 oli pm-knd Peep Piirsalu ja hiljem kuni 2003. aastani juhatuse esimees. Pikka aega on seltsis töötanud Taimi Logina, Elga Kask ja Enhard Musto, kelle toimetamisel anti aastatel 1994–2001 välja ajakirja Lammas ja Kits kümme numbrit. 2003. aasta lõpust kuni 2006. a valimisteni oli ELaSi juhatuse esimehe kt Ell Sellis, kes hiljem jätkas tööd juhatuse aseesimehena. 2005. aastal taastati seltsis tegevjuhi ametikoht ja selle ülesandeid hakkas täitma Külli Vikat. Aastatel 2006–2012 oli seltsi juhatuse esimees Hillar Kalda, alates 2012. a Ell Sellis.

Tabel 1. Lammaste ja kitsede arv (01.01.2013)

Joonis 1. Lammaste ja kitsede arv (01.01.2013)

1.01.2013 seisuga on Eestis 1912 majapidamist, kus kasvatatakse lambaid. Nendest 43% kasvatavad kuni 10 utte ja utt-talle, 8% moodustavad karjad, kus kasvatatakse 51–100 utte ja utt-talle.

Eestis tunnustati 1958. aastal kaks lambatõugu:

• eesti tumedapealine (tähis – ET)
• eesti valgepealine (tähis – EV).

Eesti tumedapealise (ET) lambatõu aretus algas 1926. a maalammaste ja põhilise aretuskomponendi šropširi tõu kasutamisega. Aretustöö jooksul on kasutatud puhasaretustöö kõrval parandajatõugudena ka läti tumedapealist, saksa mustapealist, oksforddauni ja suffolki tõugu lambaid. ET lammas on tugeva tervise, hea söödakasutuse, heade lihaomadustega varavalmiv liha-villalammas, kelle vill on valge ja katab tihedalt kogu lamba keret. Pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillkarvadega, aga võivad olla kaetud ka villaga. Jäärade kehamass on 90–100 kg ja uttedel 70–80 kg. Viljakus on 1,6 talle/poeginud ute kohta.

Eesti tumedapealine lambatõug

Eesti valgepealise (EV) lambatõu kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist ševioti tõugu jääradega. Hilisematel aastatel on aretustöös kasutatud ildefransi, soome maalamba, tekseli, dala ja dorseti tõugu. EV lammas on varavalmiv, heade lihavormidega. Pea ja jalad on kaetud valgete karvadega. Pea on laia otsmikuga, sageli lühikese kongus ninaga ning pisut tahapoole hoidvate kõrvadega. EV lambalt saadakse valget poolpeenvilla. Jäärad kaaluvad 85–90 kg ja uted 60–70 kg. Viljakus on 1,7 talle/poeginud ute kohta.

Eesti valgepealine lambatõug

ET ja EV lammaste aretuse eesmärgid:

1. tallede kasvukiiruse suurendamine;
2. lihakeha kvaliteedi parandamine;
3. uttede viljakuse suurendamine;
4. emaomaduste parandamine;
5. ARR-alleeli esinemissageduse suurendamine lambakarjas, vähendades neid alleele, mis suurendavad vastuvõtlikkust TSE-le.

Aretuse eesmärgi saavutamise hindamise kriteeriumiteks on:

• tallede 100 päeva mass;
•  uttede viljakus;
• määratud PrP-ga jäärade kasutamine kõigis jõudluskontrolli all olevates karjades (alates 2005. a). Uttedel tehakse sõeluuring. Aretuseks kasutatakse ainult 1. ja 2. riskigruppi kuuluvaid jäärasid ning 1.–3. riskigruppi kuuluvaid uttesid;
• jõudluskontrolli karjadest aretuskarjade (AK) valimine vastavalt kinnitatud aretuskarjade kriteeriumitele.

Tabel 2. ET ja EV lammaste jõudluskontrolli andmed (01.12)

Joonis 2. ET ja EV lammaste jõudluskontrolli andmed (01.12) (klikkige joonisel)

Tabel 3. Parimad ET ja EV jõudluskontrollikarjad