Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Seatõud

pm-kand Aarne Põldvere, Eesti Tõusigade Aretusühistu (29.04.2013)

Ajalugu. 

Sigade tõuaretuse korraldamiseks asutati 1923. aastal Eesti Seakasvatajate Selts ja 1931. a Kuremaa Seakasvatuse Katse-ja Kontrolljaam. Jõudluskontrolli andmete kogumine sigade sugulavades ja kuldijaamades pani aluse seakasvatuse teaduslikule uurimistööle ja jõudluskontrollile. Kontrolljaamas toimus sigade tõumaterjali hindamine järglaste järgi ühesugustes söötmis- ja pidamistingimustes kontrollnuumal. 

1948. a loodi Peedul Suurt Valget Tõugu ja 1951. a. Pärnus Eesti Lontkõrvalist Tõugu Sigade Riiklik Tõulava. Seakasvatuse Kontrollkatsejaam jätkas 1957–2000 Kehtnas. Katsejaamas oli 752 sigade üksiksulgu, mis võimaldas aastas kontrollnuuma 2,5 voorus 1500–2000 tõusea jõudluse kontrolli ja kõrge jõudlusega loomade (liinide) väljaselgitamist.

1961. a nimetati lontkõrvaline seatõug eesti peekoni tõuks ja tõulava Eesti Peekoni Tõugu Sigade Riiklikuks Tõulavaks. Samal ajal asutati Kehtnasse Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi seakasvatuse osakond, kus uuriti sigade aretust, söötmist ja seafarmide tehnoloogiat. 1980.a loodi osakonda sealiha kvaliteedi hindamiseks labor. 

1991. a likvideeriti Eestis riiklikud tõulavad. Moodustati Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühing ja Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretuskeskus. Seakasvatajad asutasid 1993. a Eesti Peekoni Tõugu Sigade Aretusühistu, mis ühines 1998. aastaks eesti mustakirju veisekasvatajatega Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistuks. Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühing likvideeriti 1994. a ja asutati samas Eesti Suurt Valget Tõugu Sigade Aretusühistu, mis võttis 1998. aastast nimeks Eesti Tõusigade Aretusühistu. Alates 1999.aastast on enamus seakasvatajaid koondunud Eesti Tõusigade Aretusühistusse.

Lühikest aega (1990–1996) töötas Rõhul Tartu Seakasvatuse Katsejaam, kus toimus sigade kontrollnuum. Mõlemad kontrollkatsejaamad suleti majanduslike raskuste tõttu.

Sigade kunstliku seemendusega alustati Eestis 1960. a. Esimesed kunstliku seemenduse kaudu saadud põrsad sündisid 1963. a. Sigade kunstliku seemendusega alustamiseks võeti 1976. a ekspluatatsiooni Kehtna Põllumajandusloomade Kunstliku Seemenduse Jaama kuldilaut, nõuetekohane maneež ja laboratoorium. Esimene farmisisene seemenduspunkt ehitati 1978. a Rakke kolhoosis (käesoleval ajal Kõpsta Seafarm OÜ), seejärel valmisid 1985. a seemenduspunktid Eksperimentaalses Seakombinaadis EKSEKO ja Põlva Majanditevahelises Seakombinaadis (käesoleval ajal Põlva POÜ). 

Sigade seemenduse juhtimine toimus Kehtna KS Jaama poolt.1995.a. ehitati sigade seemenduspunkt Koiklasse, mis on praeguseks tegevuse lõpetanud. Sigade seemendusalase tegevuse lõpetas ka Kehtna Kunstliku seemenduse Jaam.

1996. a võeti ekspluatatsiooni 44 kuldikohaga Eesti Tõusigade Aretusühistu Seemendusjaam Vasulas. Suurenenud vajadus kuldisperma järele tingis 2008.a seemendusjaama rekonstrueerimise ja 30 kuldikoha juurdeehitamise. 

Tartu seemendusjaam on viimastel aastatel teinud investeeringuid toodangu kvaliteedi parandamiseks. 2009. aasta novembris hangiti aparaadid, mis võimaldavad parandada sperma töötlemise kvaliteeti. 

Saksa firmalt MiniTüb hangiti elektrooniline spermaanalüüsi süsteem SpermVision. Tegu on arvutiprogrammiga, mis hindab ejakulaadi kvaliteeti ja arvutab vastavalt eluvõimeliste spermatosoidide arvule ja kontsentratsioonile välja täpse lahjendusastme ja dooside arvu. Kui seni hinnati visuaalsel vaatlusel vaid spermatosoidide liikuvust, siis nüüd on võimalik kogu info salvestada ja vajadusel kontrollida ka videopilti konkreetsest analüüsist. Tulemuste analüüsimisel saab hinnata konkreetsete kultide jõudlust ja prakeerida majanduslikult sobimatud isendid.

Teiseks uuenduseks on see, et kuldispermat pakitakse tuubidesse täisautomaatse villimissüsteemiga. Uus süsteem võimaldab tööjõudu efektiivsemalt kasutada ja aitab lühendada tööaega. Villimissüsteem mõõdab tuubi õige koguse lahjendatud spermat, keevitab tuubi otsa kinni ja lisab kohe ka etiketi kuldi andmetega.

Sigade arvukus

1990.a oli ettevõtetes, taludes ja perefarmides kokku 1 080 400 siga , kuid 1999. a lõpuks oli sigade arv vähenenud 285 700ni. Seakasvatuse taandarengut põhjustasid 1990. aastate alguses ebasoodsad sealiha- ja söödaviljahinnad, mis tulenesid riigi tollivabast poliitikast, sotsiaalsetest ja majanduslikest muutustest riigis. Sigade arv langes 2000. aastaks 300 000ni, järgneval viiel aastal on sigade arv püsinud 240 000 piires.

Alates 2007 aastast on toimunud sigade arvu osas mõningane tõus (279 000 siga), kuna lihadefitsiit ja kõrgenenud hinnad on motiveerinud seakasvatajaid sigu kasvatama. Viimastel aastatel on sigade arv jäänud enam-vähem samale tasemele, 2011.a kasvatati Eesti Statistikaameti andmetel 362 200 siga.

Aretusprogramm 

Eesti Tõusigade Aretusühistus on välja töötatud sigade ristandaretusprogramm „Marmorliha“, mille eesmärgiks on aretada ja levitada väärtuslikke tõusigu, suurendada sigade jõudlusvõimet ja aretusväärtust ning tagada seakasvatuse majanduslik tasuvus.


Ristandpõrsad (A.Tänavots)

Aretusprogrammiga alustati 1995 aastal, millal imporditi Eestisse esimesed hämpširi tõugu sead Rootsist, 1999.a. lisandusid Austriast pjeträäni tõugu sead.1999. a kinnitati eesti sigade ristandaretusprogramm Marmorliha, mille põhiseisukohti täiendati 2007.a. Liha kvaliteedi probleemide lahendamiseks toodi 2009. aastal Kanadast Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaama esimesed djuroki tõugu kuldid, järgnevatel aastatel on kultide import jätkunud. Programm annab metoodika hea ristandsea saamiseks kolme või nelja seatõu ristamisel. 

Programmi kasutuselevõtu tagab Eestis väljaarendatud elektroonilise andmetöötluse võrk, mis koondab kokku andmed kõikidest aretusfarmidest Jõudluskontrolli Keskuse (JKK) andmebaasi. Andmebaasi laekuvate omajõudluse, eellaste ning järglaste näitajate alusel arvutatakse kõikidele tõusigadele BLUP-loomamudeliga aretusväärtused, mis on üle-eestiliselt võrreldavad nii üldise aretusväärtuse kui ka osaaretusväärtuste abil. Selline informatsioon on seakasvatajatele ja konsulentidele heaks valikukriteeriumiks, kuna on võimalik leida parimad vanempaaride kombinatsioonid ning suunata aretustööd ühe või teise kriteeriumi (pekipaksus, massi-iive, lihassilma läbimõõt) parandamiseks. Samuti on olemas informatsioon tõusigade viljakuse kohta viljakusindeksina. 

Sigade aretusväärtuste esmakordne geneetiline hindamine toimus 1999 aastal. Eesti maatõugu ja eesti suurt valget tõugu sigade ning nendevaheliste ristandite jõudluse aretusväärtuses (J_SAV) geneetilisel hindamisel on hinnatavateks tunnusteks karjatestil mõõdetud seljapeki paksus (mm), lihassilma läbimõõt (mm), ööpäevane massi-iive (g) ning viljakuse aretusväärtuses elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas. J_SAV-s moodustab seljapeki paksus 30%, lihassilma läbimõõt 30% ja ööpäevane massi-iive 40%. 

Alates 2004.a hinnatakse geneetiliselt ka pjeträäni tõugu sigade jõudlust, nende J_SAV-s moodustab seljapeki paksus 30%, lihassilma läbimõõt 40% ja ööpäevane massi-iive 30%.

Seatõud.

Eesti suur valge seatõug (Y) on saadud kohalike sigade vältava ristamise teel peamiselt suure valge seaga, kes on aretatud jorkširi tõu baasil. Neid esitleti esmakordselt Inglismaal 1851.a. Eestisse imporditi tõusigu hulgaliselt 20. sajandi alguses. Sissetoodud tõusigu aretati nii puhtalt kui ka ristati kohaliku maaseaga, et parandada selle jõudlust. Tõug on Eestis kõige arvukam läbi aastakümnete, kuid viimaste aastate ristandsigade arvu suurenemine on vähendanud tõu osatähtsust. Hiljem on eesti suurt valget tõugu parandatud importaretusmaterjaliga (tõusead, sperma) Suurbritanniast, Rootsist, Norrast, Saksamaalt, Leedust ja Soomest.


Eesti suur valge seatõug (A. Tänavots)

Eesti maatõugu siga ( L) on saadud pikaajalise aretustöö tulemusena kohalikust maaseast, keda parandati vältava ja uudikristamise teel põhiliselt taani maatõugu seaga. Vähesel määral kasutati aretuses ka saksa vääristatud ja soome maasiga. Aretustöö tulemusena saadi hea kehaehitusega kiirekasvuline siga. Varem oli tõug levinud põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel, kuid viimastel aastatel ka mujal vabariigis. Tõu lihaomaduste parandamiseks on imporditud maaseale aretusmaterjali ( tõusead, sperma) Taanist, Rootsist, Soomest Saksamaalt, Leedust ja Norrast.


Eesti maatõugu siga (A. Tänavots)

Eesti valgeid tõuge kasutatakse ematõuna, kuna emised on viljakad, hea piimakuse ja hästi arenenud emainstinktiga, samuti varavalmivad, suurekasvulised ja heade lihaomadustega.

Isatõugudena kasutatakse Eestis põhiliselt hämpširi (H), pjeträäni (P) ja djuroki (D) tõugu kulte. Nendega ristatakse valgetest tõugudest emiseid nuumsigade lihaomaduste ja liha kvaliteedi parandamiseks.

Esimesed hämpširi tõugu (H)sead imporditi Eestisse Rootsist 1995. a. Sead on musta kerega, mida läbib valge vööt, mis kulgeb turjalt esijäsemetele. Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hämpširi tõugu sead on head söödaväärindajad ja kiirekasvulised. Seljapekk on neil õhuke, tailihasisaldus rümbas kõrge, eriti arenenud on täidlased singid. Rümbad paistavad silma kõrge lihaskoe intramuskulaarse rasvasisalduse poolest. Liha on marmorjas ja maitseomadused teeb eriti heaks kõrge intramuskulaarse rasvasisaldus. 

Aretusprogrammis ristatakse valgete tõugudega lihapõrsaste saamiseks.


Hämpširi tõug (A. Tänavots)

Pjeträäni tõugu (P) sead imporditi Austriast 1999.a. Sead on värvuselt mustjate laikudega valgel nahal, kasvu- ja rümbaomadustelt hämpširidest veelgi paremad. Loomad astuvad liikumisel sõrgade esiäärtele. Pjeträäni tõug sead on suurima tailihasisaldusega tõug maailmas, kuid nad on stressiõrnemad, mida püütakse vältida geneetiliste uuringutega. Tõu paremikku kasutatakse puhasaretuses. Aretusprogrammis ristatakse valgete tõugudega lihapõrsaste saamiseks.


Pjeträäni tõug (A. Tänavots)

Esimesed djuroki tõugu (D) sead imporditi Eestisse 2009 aastal Kanadast. Djuroki tõugu sigade puhul on tegemist spetsiaalse lihatootmistõuga. Djurok tõugu sigade välimikku ise-loomustab üle kere ruuget värvi harjastus, väikesed lontihoidvad kõrvad ja elavaloomulised tumepruunid silmad. Sead on tugeva konstitutsiooniga, laia selja ja suurte sinkidega. Tõug on tuntud hea söödaväärinduse ja varavalmivuse poolest. Lihakehades on rasv ladestunud intramuskulaarselt, muutes liha marmorjaks, maitsvaks ja mahlaseks.

Stressigeeni puudumine djuroki tõugu sigadel vähendab lihamahla tilkumiskadusid lihakehadest. 

Djuroki tõugu kasutatakse ristamisel isapoolse tõuna nuumpõrsaste tootmisel ja ristandkultide saamisel eesti maatõugu emistega (DL) ning pjeträäni tõugu emistega (DP).

Tõug väärindab sööta ka pärast 100kg saavutamist lihaskoesse.


Djuroki ristandsead (A. Tänavots)

Ristamisskeem: YL x LY x P (D) või DP (DL) (HP)

Kaht ematõugu – eesti suure valge ja eesti maatõugu sigu ristatakse omavahel ning saadud ristandemis ristatakse omakorda suurt tailiha osakaalu andva nn lihatõugu kuldi või ristandkuldiga. Ristandemis annab sellisel ristamisel suuri ja hea kasvukiirusega pesakondi ning ristandkult õhukese pekipaksuse ja suure tailiha osakaaluga rümpi (lihakehi).

2007.a kaasajastati ristandaretusprogrammi Marmorliha põhiseisukohti ja püstitati uued aretuseesmärgid aastateks 2006–2013. Aretusprogramm taotleb lisaks Eesti seaaretuse suunamisele ka elanikkonna tervise, keskkonna ja loomade heaolu arvestamist.

Aretuseesmärgid aastateks 2006–2013 on järgmised:

  1. Tõutuumiku geneetiliste omaduste parandamine ja ühtlustamine baasaretusfarmides, kelle aretusmaterjali kasutamisega muutub ristandaretusfarmides sealiha tootmine efektiivsemaks.
  2. Sealiha kvaliteedi parandamine on võimalik geneetiliselt paremate ristandemiste (LxY, YxL) ristamisel lihatõugude pjeträäni, hämpširi ja djuroki kultidega.
  3. Noorte aretuskultide valik nende külgsugulaste rümpade ja liha kvaliteedi näitajate hindamise kaudu.
  4. Jätkusuutliku aretusprogrammi raames jälgitakse kuut valdkonda: loomade tervis ja heaolu, liha kvaliteet, efektiivne tootmine, keskkond, toiduohutus ja ühiskonna tervis ning geneetiline mitmekesisus.

Liha kvaliteedi uuringute osas rõhutatakse aretusprogrammis järgmisi suundi:

  1. Jätkatakse baasaretusfarmide noorkultide rümpade hindamist.
  2. Koostöös lihatööstuste ja Eesti Maaülikooliga rakendatakse aretusprogrammi lõpp-produkti kontrolli. Siin peetakse silmas lõppristandite lihakvaliteedi süstemaatilist analüüsi. Selgitatakse aretusprogrammi sobivamad ristamisskeemid ning uuritakse eri seatõugude ja nende ristandite liha kulinaarseid omadusi.
  3. Hinnatakse aretusühistu liikmete farmidest realiseeritud tapasigade liha kvaliteedinäitajaid lihatööstustes, samuti uuritakse turule jõudvat liha.

Aretusprogrammist lähtuvalt tuleks enam tähelepanu pöörata rümba- ja lihakvaliteedile ning rümba morfoloogilisele koostisele. Liha kvaliteedi osas on programmi eesmärgiks rümpade vahel liha ühtluse parandamine saavutamaks tarbijale või eri sealiini tüübile omast liha maitset ja välimust. Vaja on parandada rümba lihaselist struktuuri optimaalse piirini lõpp-produktis. Eesmärgiks on ka liha veesiduvuse, värvuse, maitse jms parandamine.

Aretusprogrammi eesmärkide täitmine toimub aretuspüramiidi alusel (joonis 1).


Aretuspüramiid

Aretusprogrammis püstitatud eesmärkide täitmisel ja tõumaterjali parandamisel on olulisem panus püramiidi tipus olevatel baasaretuskarjadel, kes müüvad väärtuslikke puhtatõulisi tõunoorsigu püramiidi madalamal aretustasemel olevatele karjadele.

Jõudluskontrollialused farmid tegelevad aretuspüramiidi kõigil tasanditel.

Eesti sigade tõugude jaotus 2012.a on esitatud joonisel 2.


Joonis 2.
Seatõugude jaotus 2012. aastal

Aretusprogrammi eesmärkide täitmiseks ja sealiha kvaliteedi parandamiseks imporditakse Eestisse tõumaterjali, enamasti kuldispermat, teiste riikide (Norra, Rootsi, Austria, Soome, Saksamaa, Kanada) tunnustatud aretusorganisatsioonidest.

Imporditud tõumaterjal suunatakse vastava tõu baasaretusfarmidesse, kust müüakse aretusspetsialisti nõusolekul tõukulte seemendusjaamale, aretus- ja ristandaretusfarmidele (tabel 1).

Tabel 1. Kuldisperma import (doosi)

Riik Tõug 2004 2005 2006 2007 2008 2010 2011 2012
Norra Maatõug 12 24 20 14 8 38 64 82
Suur valge 20 28 4 6   2 16 74
Djurok 14 10 12 22 14   10 2
Rootsi Suur valge   6 22 14 4      
Hämpšir   2 10 8 20   8  
Maatõug     12 14        
Austria Maatõug           4 18 28
Suur valge           10 26 36
Pjeträän 16 12 8 16 14 12 14 14
Saksamaa Pjeträän           8    
Kokku   62 82 88 94 60 74 156 236

Importtõumaterjali kasutamine on võimaldanud parandada Eesti seapopulatsiooni viljakuse-, nuuma- ja lihaomadusi.

Aasta-aastalt on suurenenud kunstliku seemenduse osatähtsus emiste seemendamisel, moodustades mõnedes karjades juba 100%. Eesti keskmisena ulatus kunstliku seemenduse osatähtsus 2012. a 50%-ni. Ilma kunstliku seemenduse kasutuseta on keeruline seakasvatuse toodangu ühtlast kvaliteeti tagada. Paljud farmid on järjekindla valiku ja kunstliku seemenduse abil oma karjades tailihasisaldust searümbas oluliselt suurendanud. 

Jõudluskontrolli andmetel on positiivse tendentsina aastate lõikes suurenenud nii emiste viljakus (elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas 2005–10,6, 2012 – 11,7) kui ka aastaemise kohta võõrutatud põrsaste arv pesakonnas (vastavalt 19,4 ja 25,8), vähenenud aga emiste imetamisperioodi pikkus. Eeltoodu näitab, et seakasvatajad on hakanud emiseid kasutama majanduslikumalt. 

Aastate lõikes on suurenenud searümpade lihassilma läbimõõt, vähenenud seljapeki paksus, kuid massi-iibes olulised muutused puuduvad, välja arvatud 2012 aasta, millal keskmine juurdekasv suurenes 18 grammi (tabel 2).

Tabel 2. Sigade keskmised jõudlusnäitajad karjatestil aretuskarjades (100 kg juures)

Aasta/näitaja Aasta
2004 2007 2010 2012
Loomade arv 9982 10 126 9798 8467
Massi-iive sünnist 100 kg-ni, g 571 557 558 576
Lihassilma läbimõõt, mm 56,5 60,6 62,7 63,0
Seljapekipaksus, mm 11,2 10,2 10,1 10,4

Tänaseks on jõudluskontrolli all olevates karjades kultide järglaste seljapekk vähenenud ja lihassilma läbimõõt suurenenud, kuid massi-iibe osas ei ole muutused ühesuunalised (tabel 3).

Tabel 3. Kultide järglaste keskmised näitajad tõugude viisi 100kg juures

Tõug Massi-iive sünnist100 kg-ni, g Seljapeki paksus, mm Lihassilma läbimõõt, mm
2007 2010 2012 2007 2010 2012 2007 2010 2012
Eesti maatõug 575 566 576 10,3 10,0 9,9 61,2 64,3 65,1
Eesti suur valge 535 548 569 11,0 11,4 11,9 61,5 62,6 63,1
Pjeträän 576 566 601 10,0 8,3 7,4 62,7 68,4 70,0

2002. a alustati programmi “Marmorliha” raames baasaretusfarmidest pärinevate välimikuvigade, madala aretusväärtuse või mõnel muul põhjusel praagitud noorkultide rümpade lihajõudluse ja -kvaliteedi hindamist lihatööstustes, kasutades selleks lihassilma pindala määramise arvutiprogrammi Scan Star. 2007. aastal lisandus sellele puhtatõuliste ja ristandsigade liha kvaliteedi hindamine aretusühistu liikmete tapamajades/tapapunktides.

Hindamistulemustest selgub, et noorkultide kvaliteedinäitajad on aasta-aastalt paranenud (tabel 4). Rümbad on muutunud pikemaks, seljapeki paksus vähenenud ja lihassilma pindala suurenenud. Samuti on suurenenud tailihasisaldus rümbas. SEUROP klassifikatsiooni järgi on ka S- ja E- klassi rümpade arv suurenenud.

Defektse lihaskoega rümpade sagedus pole viimastel aastatel eriti muutunud, kõikude 2,8–4,0%ni.

Sigade lihaomaduste paranemisele on kaasa aidanud emiste kunstlik seemendus seemendusjaama kõrge aretusväärtusega kultide või Austriast, Norrast, Saksamaalt, Kanadast, Leedust ja Rootsist imporditud spermaga.


Joonis 3. Lihassilma pindala

Tabel 4. Noorkultide järglaste rümpade kvaliteedinäitajad aastate lõikes

Näitaja Aasta
2004 2005 2006 2007
1. Kontrollitud noorkultide arv 61 37 39 19
2. Nende järglaste arv 382 256 226 135
3. Rümba pikkus, cm 101,6 102,5 100,8 103,9
4. Seljapeki paksus 6.-7. roide kohal, mm 19,9 18,6 17,4 15
5. Lihassilma pindala, cm2 47,9 49,7 49,4 50,3
6. Lihaskoe (pH-väärtus) 5,68 5,69 5,71 5,67
7. PSE-, DFD-lihaga rümpasid, % 2,8 3,5 3,7 4,0
8. Tailihasisaldus rümbas, % 60,5 61,5 61,7 62,0
9. Rümpade jagunemine klassidesse SEUROP klassifikatsiooni järgi, % 
S lihaskudet 60% ja rohkem 67 85 89 89
E-55-60% 33 15 11 11

Tõugude lõikes on hinnatud noorkultide rümbakvaliteet normaalne (tabel 5). Eesti maatõugu ja eesti suurt valget tõugu noorkuldid realiseeriti lihatööstusesse enam-vähem ühesuguse rümbamassiga, pjeträäni tõugu sigade rümbad olid kergemad.
Eesti maatõugu noorkultide rümbad olid soovitult pikad ja õhukese seljapekiga. Teistel tõugudel oli seljapekk paksem. Kuldirümbad olid hea lihasusega. Eriti suure lihassilma pindalaga (50,8cm2) ja tailiha osatähtsusega rümbas (60,8%) olid pjeträäni tõugu kultide rümbad.
SEUROP- klassifikatsiooni alusel kuulub protsentuaalselt enim searümpi S-klassi eesti maatõul -68,2%, vähem suurel valgel tõul- 48%. Kvaliteedidefektidega liha osatähtsus (PSE- ja DFD-liha) oli suurem pjeträäni tõul (6,2%), mis on ka loogiline, sest see tõug on stressitundlikum.

Tabel 5. Noorkultide rümpade kvaliteedinäitajad tõuti (2002–2008. a.)

Näitajad Tõug
Eesti maatõug Eesti suur valge tõug Pjeträän Kokku/ keskmine
1. Kontrollitud järglaste arv 749 1004 189 1942
2. Rümba mass, kg 74,7 76,0 71,9 75,1
3. Rümba pikkus, cm 103,3 100,4 93,7 100,9
4. Seljapeki paksus 6.-7. roidekohal, mm 16,8 19,6 19,5 18,5
5. Lihassilma pindala, cm2 48,0 47,7 50,8 48,1
6. Lihasuse indeks* 0,32 0,29 0,29 0,30
7. Lihaskoe pH24-väärtus 5,70 5,70 5,70 5,70
8. Defektse lihaskoega (PSE-, DFD-liha) rümpade osatähtsus, % 4,8 2,5 6,2 2,1
9. Tailihasisaldus rümbas, % 60,6 59,7 60,8 60,2
10. Rümpade jagunemine klassidesse SEUROP klassifikatsiooni järgi,% 
S - lihaskudet 60% ja rohkem 68,2 48 61,4 57,1
E - 55-60% 29,4 49,5 38,6 40,7
U - 50-55 2,4 2,5 - 2,2

* - pekipindala ja seljalihase lõikepinna suhe

Viimaste aastate sigade aretusprotsess on võimaldanud toota õhukese seljapeki, suure tailihasisaldusega ja suurte sinkidega searümpasid, mis on rahuldanud senini nii tarbijaid kui ka lihatööstusi. Searümpade lihasus on aastate jooksul paranenud (tabel 6). Kui 2007 aastal oli ühe lihatööstuse andmetel sinna realiseeritavate Eesti Tõusigade Aretusühistu liikmete farmidest realiseeritud nuumikute rümbas 58,9% tailiha, siis 2012 aastaks oli see näitaja tõusnud 59,8%- ni. Järjepidev valik õhema seljapeki ja suurema lihassilma suunas on viinud tasemeni, kus valdavalt realiseeritakse S ja E kvaliteediklassi kuuluvaid rümpasid (keskmine 59-60%).

Tabel 6. Lihatööstusesse realiseeritavate aretusühistu liikmete farmidest pärinevate searümba lihasuse näitajad olenevalt realiseerimise ajast

Näitaja Aasta
2007 2008 2009 2010 2011 2012
Rümpade arv 17725 55290 39894 45204 25750 31070
Rümbamass, kg 79,5 79,6 79,3 79,3 79,7 79,9
Rümbatailiha-sisaldus Ultra FOM 300-ga, % 58,9 59,1 60,0 59,6 59,8 59,8
Seljapeki paksus, mm 14,1 13,9 12,8 13,2 13,0 13,2
Seljalihaseläbimõõt, mm 62,0 62,5 63,4 62,5 62,5 63,9

Kahjuks muudab kõrge tailihasisaldus sealiha maitsetuks ja selle struktuuri puiseks, samuti võib suureneda heleda, vesise ja eksudatiivse PSE liha osakaal. Tarbija on muutunud nõudlikumaks liha kvaliteedi osas. Praegu aretuses kasutatavate pjeträäni ja hämpširi tõugu kultide järglaste liha maitseomadused ja värvus ei rahulda täies ulatuses tarbijat. Võib esineda heledat PSE -liha, mis maitselt on tuimavõitu lihasesisese rasva vähesuse tõttu. Liha maitseomaduste ja kaubandusliku välimuse parandamiseks tuleb seakasvatajal tõsta lihaskoe intramuskulaarset rasvasisaldust.
Eeltoodud probleemide lahendamiseks hakati kasutama ristandaretusprogrammis „Marmorliha“ djuroki tõugu. Djuroki tõugu sigadel ei avaldu stressigeen ja nende ristandjärglasi iseloomustab parem nuumajõudlus, nad ületavad kasvukiiruselt teiste tõugude ristandkombinatsioone. Esimesed kuldid toodi Kanadast Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaama 2009. aastal, järgnevatel aastatel on kultide import jätkunud.
Kanada aretajate andmetel on djuroki kultide järglased kiire kasvu ja hea söödaväärindusega. Nende rümbad on ühtlase suurusega ja suure tailihasisaldusega ning liha on marmorjas, sisaldades palju lihasesisest (intramuskulaarset) rasva.
Alates 2009. aastast on Eesti Tõusigade Aretusühistus uuritud Kanadast imporditud djuroki tõugu kultide mõju Eesti farmerite sigade liha- ja rümbakvaliteedile ning nuumaomadustele. Uuringu tulemused on esitatud tabelites 7 ja 8.
Erinevatest ristandkombinatsioonidest searümbad eristuvad üksteisest kasvukiiruse ja tailihasisalduse poolest (tabel 7).
Tabeli 7 andmetel realiseeritakse djuroki tõugu ristandid võrreldes teiste kombinatsioonidega raskematena. Rümba pikkuselt djuroki ja DL ristandsead ei erine, kõige lühemad on pjeträäni tõugu ristandid (96,4cm). Kõikide katsegruppide searümbad, välja arvatud djuroki tõugu ristandid, on väga hea lihasusega (õhuke seljapekk, suur tailihasisaldus rümbas (tailiha 59,1-59,8%)). Djuroki tõu ristandid osutusid pekisemateks, nende rümba tailihasisaldus oli 57,9%, mistõttu oli SEUROP süsteemis djuroki ristandite rühmas kõige vähem S ja rohkem E klassi kuuluvaid rümpasid (vastavalt 22 ja 74%).
Tapajärgselt määrati osadel searümpadel selja pikimast lihasest happesus (pH- väärtus). Kuna rümpade lihaskoe pH- väärtus oli suhteliselt kõrge ja tõukombinatsiooniti oli heleda PSE liha osatähtsus umbes 1-2%, võib öelda, et hinnatud searümbad olid hea liha kvaliteediga.
Vaatamata madalamatele lihasuse näitajatele, on djuroki ristandid väga kiire kasvuga (tapmisvanus 164,2 päeva), ületades DL ja puhtatõulist eesti suurt valget tõugu sigu vastavalt 4,8 ja 8,7 päevaga. Kõige aeglasemalt kasvasid PxLY, PHxLY ja LxY rühmade sead. Djuroki ristandite järglaste kasvukiirused (ööpäevane ja rümba massi-iive) olid soovitult kõrge (vastavalt 706 ja 484g).

Tabel 7. Searümpade kvaliteedi ja majanduslikud näitajad tõukombinatsiooniti

Näitajad Tõukombinatsioon
PxLY DLxLY/YL** DxLY/YL PHxLY YxY* LxY
Rümbamass, kg 75,6 75,7 79,2 77,8 76,5 76,4
Rümbapikkus, cm 96,4 98,4 98,3 97,5 97,2 97,4
Seljapeki paksus, mm
6.-7. roide vahekohalt *** 16,7 16,9 20,4 19,4 19,0 17,6
nelja mõõtme keskmine 18,4 16,4 19,0 18,2 17,5 16,2
Rümba tailihasisaldus,% 59,2 59,6 57,9 59,1 59,4 59,8
Rümpade jaotus SEUROP-süsteemis
sh S-klass,% 47 47 22 43 41 52
E-klass,% 48 53 74 57 59 48
U-klass,% 5 4
Ööpäevane massi-iive, g 612 652 706 618 651 614
Rümba massi-iive, g 420 447 484 424 447 421
Tapmisvanus, päeva 180,5 169,0 164,2 183,6 172,9 181,9

*- Y (kult) x Y (emis); **–DL (ristandkult) x LY/YL (ristandemis), ***Mõõdetud rümba selja keskjoonelt,
Märkus: L – eesti maatõug, Y – eesti suur valge tõug, D- djuroki tõug, P – Pjeträäni tõug, H – Hämpširi tõug;

Liha kvaliteedi kohta hinnangu andmise üheks komponendiks on tema keemiline koostis (tabel 8).
Liha keemilises koostise osas tõukombinatsioonide rühmades olulisi erinevusi ei esinenud. DL ja djuroki ristandite lihaskoes oli, võrreldes eesti suure valge tõuga, rohkem kuivainet.
Liha valgusisalduses rühmad oluliselt ei erinenud. Väga tähtis lihaskoe kvaliteedile on liha intramuskulaarne rasvasisaldus, sest sellest sõltuvad suurel määral liha maitseomadused. Sea kasvamisel ladestub rasv lihaskoesse lihaskiudude ja lihaskimpude ümber, mis annab lihale nn marmorilisuse. Mida suurem on lihasesisene rasvasisaldus, seda õrnem on liha ja seda kõrgem on marmorilisuse näitaja.

Tabel 8. Erinevatest tõukombinatsioonidest katsesigade liha keemiline koostis

Näitajad Tõukombinatsioon
YxY DxLY/YL DLxLY/YL
Füüsikalis-keemilised näitajad
Kuivainesisaldus, % 25,2 26,2 26,1
Valgusisaldus, % 23,1 22,9 22,8
Rasvasisaldus, % 1,0 2,1 2,1
Tuhasisaldus, % 1,2 1,2 1,2

Katseandmetel on Eestis kasvatatavatel valgetel tõugudel lihasesisest rasva umbes 1%, djuroki ja DL ristanditel on see näitaja kaks korda suurem (2,1%). Sellest tulenevalt on nende ristandite liha õrnem ja paremate maitseomadustega.

Tabelis 9 on esitatud andmed 2012 aastal hinnatud seemendusjaama kultide järglaste rümpade kohta tõugude lõikes.

Tabel 9. Seemendusjaama kultide järglaste rümpade näitajad tõugude viisi

Näitajad Tõukombinatsioon
YxY LxY YxL PxLY DxLY DxYL DLxLY DLxYL
Kultide arv 3 4 2 2 1 4 2 3
Kontrollitud järglaste arv 7 30 6 19 16 20 7 19
Tapmisvanus, päeva 146 180,9 179,0 183,4 170,3 170,7 175,6 175,1
St. h. tapmisvanus 0,82 8,47 0,0 2,29 7,38 9,34 0,53 6,19
Rümbamass, kg 81,0 76,7 80,1 70,1 73,6 71,5 79,6 78,4
St. h. rümbamass 5,08 8,78 2,25 4,54 6,17 5,70 2,93 3,85
Rümbapikkus, cm 103,4 98,0 97,8 93,3 94,6 95,3 97,0 99,1
St.h.rümbapikkus 5,26 4,52 3,13 2,95 2,5 2,63 2,94 3,65
Seljapekk 6.-7. roidelt, mm* 17,3 16,2 17,0 17,6 18,0 17,9 20,1 16,9
St. h. Seljapekk 6.-7. roidelt 4,11 3,01 3,52 3,34 3,91 2,79 3,85 4,36
Keskmine seljapeki paksus** 17,5 15,5 16,2 16,4 16,6 17,2 19,0 15,5
St. h. Keskmine seljapeki paksus 2,34 2,04 2,61 2,42 3,20 2,04 3,16 3,53
Tailiha % 58,9 60,5 59,0 60,3 59,6 59,5 58,4 59,9
St. h. Tailiha % 1,28 1,28 2,17 1,24 2,76 1,74 1,82 2,54
SEUROP klassid, % rümpadest
S 53 63 33 63 50 45 15 63
E 57 37 67 37 31 55 70 26
U - - - - 29 - 15 11

*Mõõdetud rümba selja keskjoonelt, **Nelja mõõtme keskmine