Eesti Tõuloomakasvatuse Liit

Keel
English

Ekstensiivsed lihaveisetõud

pm-mag Tõnu Põlluäär, ETKÜ (23.05.2013)

Hereford (Hf) on sajanditevanune tõug, üks vanimaid Suurbritannia põlistest lihaveisetõugudest. Hereforde kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas, kust nad hiljem levisid Suurbritannia teistesse piirkondadesse ja seejärel juba üle maailma.. Herefordi karja ühing asutati 1878. aastal kuninganna Victoria eestkostel. Tõuraamat avati juba aastal 1846. Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja aretustegevuse tulemusel saadi nüüdisaegse välimusega tõug. Herefordide eksport algas 1817. a, levides USAsse ja Kanadasse ning Mehhiko kaudu suurtesse lihaveiste kasvatamise riikidesse Lõuna-Ameerikas. Praegusel ajal on hereford üks levinumaid lihaveisetõuge maailmas. Rohkem kui viiekümnes riigis on üle viie miljoni puhtatõulise herefordi. Herefordi tõug on levinud Austraaliast Venemaa steppideni, neid võib leida ka Iisraelist ja Jaapanist. Tõu laialdase leviku ning herefodi karja ühingute moodustamise tõttu paljudes riikides loodi 1951. a ülemaailmne herefordi nõukogu (World Hereford Council), et tegeleda herefordi tõuaretajate huvidega.

Eestisse jõudsid esimesed herefordid 1978. a, kui Valgevenest osteti 30 noorveist Võru sovhoosi ja Marimaalt 24 noorveist Sõrve sovhoosi. 1980. arenes herefordi tõu aretus kiiresti, kuid Eesti taassünniga see hääbus. 1994. a algas uus ajajärk ka herefordide arengus. Osteti Soomest viis lehmmullikat, esimesed kaks tõupulli (Nero 97001 ja Otto 97002) osteti 1999. a. Tõug on populaarsuselt esikolmikus.

Hereford on keskmise suurusega, tumepunase värvusega tõug. Pea, kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja tavaliselt ka jala alaosad on valged. Hästi arenenud esikeha, lai pea ja jässakad jalad. Enamikul loomadel on lühemapoolsed jämedad sarved, mis on suunatud alla, kuid esineb ka nudisid hereforde. Herefordid on sõbralikud ja sõnakuulelikud, hea kohanemisvõimega ja head rohusööda kasutajad. Poegimised toimuvad üldiselt kergelt, vasikate suremus väike. Ammlehmad püsivad karjas väga pikka aega, kuni 15 aastat, mis tähendab paljude vasikate saamist. Herefordi liha on omega-3-rasvhapete rikas, mistõttu liha säilib hästi ning säilitab ilusa punase värvuse. Rohumaadel pidamine toodab suurepärast „marmorliha“. Puuduseks on suhteliselt suur rasva ladestumine, mida tarbija väga ei hinda. Herefordi kasvatajad Eestis hindavad tõu sobivust meie tingimustesse just tänu oma vastupidavusele, vähenõudlikkusele, heale söödakasutusele, kergele poegimisele ja eelkõige oma rahulikule ja sõbralikule iseloomule. Herefordi ammlehmad on väga hoolitsevad emad. Eestis on herefordi tõumärgiks Hf ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 97000...97999.


Herefordi noorloomad karjamaal (T. Põlluäär)

Aberdiini-anguse (Ab) tõu ajalugu on muljet avaldav. Tõug arenes 19. sajandi algupoolel raskepärasest, musta värvusega sarvedeta Põhja-Šotimaalt Aberdiini ja Anguse krahvkonnast pärit kohalikust tõust kõigest 50 aasta jooksul üheks levinumaks lihaveiste tõuks kogu maailmas. Kiire arengu üheks verstapostiks oli 1878. aastal maailmanäitusel Pariisis saavutatud esikoht. Praegu on arvuliselt juhtival kohal näiteks sellistes maades nagu Ameerika Ühendriigid ja Argentiina.

Esimene tõuraamat loodi teadaolevalt 1862. a. Eestisse jõudsid esimesed aberdiini-anguse tõugu veised 1994. a Taanist (pullid King 95168 ja Joker 95175). Esimesed puhtatõulised Ab mullikad osteti Soomest 2000. a. Aberdiini-anguse tõugu veised on keskmise suurusega, pika kehaga ja lihaselised. Tõugu tuntakse ka lihakeha parandaja tõuna. Kasutatakse laialdaselt ristamisel, et lihakeha kvaliteeti ja ammlehmade piimakust parandada. Värvuselt mustad, kuid esineb ka punast (retsessiivne geen). Nabapiirkonnas on lubatud pisut valge värvuse olemasolu. Ab on briti tõugudest varavalmivaim. Suhteliselt kerge poegimisega veised, kellel on head emaomadused ja viljakustunnused. Nudi tõug, keda kasutatakse ka kui „geneetilist nudistajat“. Liha on väga maitsev, suhteliselt suure rasvasisaldusega (valge rasv), marmorjas ja helepunase värvusega. Lihaskiudude vaheline rasv muudab liha mahlaseks, pehmeks ja maitsvaks. Aberdiini-anguse tõugu veis on väga hea karjamaarohu tarbija, mistõttu ei vaja väga intensiivset söötmist. Ühe täiskasvanud veise kohta peab olema vähemalt 1 ha looduslikku karjamaad või 0,5 ha kultuurkarjamaad. Sündinud vasikatele tuleb lisaks arvestada 0,2 ha karjamaad. Lõppnuuma (viimane kolmandik) korral tuleb muidugi anda lisasööta. Eestis on aberdiini-anguse tõumärgiks Ab ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 95000...95999.

Aubraki (Au) tõug on algselt pärit Aubraci Benetitiini kloostrist Lõuna-Prantsusmaalt. Esimesed põlvnemisega loomad registreeriti 1894. a. Esimene aubraki näitus toimus juba septembris 1830 Laguioles. Loomi peeti suviti mägikarjamaadel, kus neid lüpsti ja valmistati Fourme juustu. 20. saj algul levis tõug lõuna ja ida poole. Teine maailmasõda vähendas oluliselt seda tõugu. Aubraki Liit Prantsusmaal asutati 1979. aastal. Aubraki tõugu veised on värvuselt liivakarva kuni kahvatu hallini, isasloomadel on tume rant ümber kaela. Nad on hea lihastiku ja keskmise suurusega lihaveised, kes kasutavad hästi rohusööta. Märksõnadeks on veel pikaealisus, hiljavalmivus ja rahulikkus. Tavaliselt liiguvad Prantsusmaal veisekarjad mägikarjamaadele mai lõpus ja tulevad tagasi oktoobri keskpaiku. Aubraci piirkonna geograafiline keskkond on andnud tõule omaduse areneda ja kasvada nendes keerulistes tingimustes. Üks pullide ja lehmade valiku tähtsamaid kriteeriume on laudja kuju. Emasloomad ongi kerge poegimisega. Ammlehmad on hea piimakusega, keskmiselt 2250 kg laktatsioonis, piimarasva 4,2%. Väga heade jalgadega. Esimesed Au tõugu veised saabusid Eestisse Leedust 2010. a. Eestis on aubraki tõumärgiks Au ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 89000...89999.

Šoti mägiveised (Hc) pärinevad Šotimaa Highlandi ja lääneranniku piirkonnast, seetõttu nimetatakse neid otseses tõlkes kõrgmaa veisteks. Šoti mägiveis on maailmas vanim tõug, keda on tõuraamatusse võetud. Veised pärinevad Šotimaa mägialadelt, kus nad on kohalikes rasketes tingimustes laialdastel kidurakasvulistel karjamaadel kaua vastu pidanud. Algselt jagati tõug kaheks – Lääne mägiveis ehk Kyloe ja mandri Highlander. Kyloes`d kasvasid Šotimaa läänesaartel, olid väiksemakasvulised ning enamik musta värvuse ja hallikavarjulise kasukaga. Suuruse vahe oli tingitud kliimast ja limiteeritud söödaolustikust. Praegu taolist vahet enam ei ole ja kõik Hc veised on sarnased. Esimesed 30 Hc veist saabusid Eestisse Rootsist 1999. a. Hc on oma väljanägemiselt väga atraktiivne tõug, kuid on ekstensiivne, seega on veised kasvult suhteliselt väikesed. Nad ei sobi intensiivseks nuumamiseks. Pullid saavad tapaküpseks alles 24–30 kuu vanuses.

Hc veiste karv on pikk, laineline, aluskarv tihe – see kõik kaitseb teda tuulte, lumetormide jms. eest. Hc veiseid võib väljas pidada aastaringselt. Nad talvituvad meelsamini väljas kui varju all, nad on vähenõudlikud ja seetõttu on nende pidamine odav. Soojades tingimustes (soe laut, kuumad ilmad jms) “kuumeneb Hc veis üle”. Tavaliselt on loomad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi kollaseid ja musti. Tõu omapäraks on pikad sarved. Šoti mägiveis kasvab aeglaselt, seetõttu on nad teiste veistega võrreldes pikemaealised, keskmine lehmade poegimisiga on 3 a.

Veised on sööda suhtes vähenõudlikud, kasutavad hästi kidurat karjamaarohtu ja võsa. Haigestumise risk on väiksem kui teistel tõugudel. Hc veised on pikaealised, kerge poegimisega, iseseisvad, heade emaomadustega. Šoti mägiveis on äärmiselt sõbralik, kui teda kasvatamisel hästi kohelda. Šoti mägiveise liha on eriline ja tervislik, seda peetakse modernseks terviseroaks, on vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega, kuid sisaldab rohkesti valku ja rauda. Eestis on šoti mägiveise tõumärgiks Hc ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 94000...94999.

Gallowei (Ga) tõug pärineb Edela-Šotimaalt Gallowey maakonnast, millest on tulnud ka tõu nimi. On üks maailma vanemaid lihaveisetõuge. Esimesed teated tõu olemasolu kohta on teada ajast, mil roomlased okupeerisid Inglise saared. Seda tõugu tunti juba 15. sajandil. Veiseid kasutati algul nii piima kui liha, hiljem vaid liha tootmiseks. Veiste värvus oli põhiliselt must, kuid vähesel määral esines ka punaseid, kollakashalle ja pruune veiseid. Hiljem, loomade ristamisel geneetilise mutatsiooni tulemusena ilmus Uus-Meremaale eksporditud ja ka Euroopa riikide galloweide keha ümber lai valge vööt. See tunnus oli loomadel dominantne ning kandus loomade vahetamise ja kaubanduse tulemusena kiiresti teistesse riikidesse. Vöödiga loomi püüti küll algul karjast eraldada, sest nad ei vastanud tõustandardile, kuid see ei andnud tulemust.

Šotimaal moodustati Gallowei Karja Selts ja esimene tõuraamat ilmus 1877. aastal, kuid sellel ajal ainult musta värvusega veistele. Esimene tõuraamat valge vöödiga galloweidele ilmus esmakordselt Inglismaal 1921. aastal, mil neid tunnustati eraldi tõuks (vöödiga gallowei – Belted Galloway Cattle). Standard gallowei tõugu veised on kogult väikesed kuni keskmised, vöödiga galloweid aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga. Veiste pealiskarv on pikk ja pehme ning laineline, aluskarv on tihe. Tänu kahekordsele karvkattele on loomad külmale ja niiskusele hästi vastupidavad. Sündinud vasikad on mahagonipruunid. Looma pea on lühike ja lai, kõrvad keskmise pikkusega ja laiad ning kaetud pikkade karvadega. Kael on keskmise pikkusega, abaluud kõrgele väljaulatuvad, rind on täidlane ja sügav. Loomad on nudid. Ammlehmad on suurepärase viljakusega, pikaealised ja hea piimakusega.