Herefordi tõug (Hf)

pm-mag Tõnu Põlluäär
(29.03.2022)

Ajalugu.

Hereford (Hf) on sajanditevanune tõug, üks vanimaid Suurbritannia põlistest lihaveisetõugudest. Neid kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas, levides hiljem Suurbritannia enamikesse osadesse ja seejärel juba üle maailma.. Herefordi karja ühing asutati 1878. aastal kuninganna Victoria eestkostel. Tõuraamat avati juba aastal 1846.

Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad, kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja valikulise aretustegevuse tulemusel saadi kaasaegse välimikuga tõug. Herefordide eksport algas 1817.a., levides üle USA ja Kanada ning läbi Mehhiko suurtesse lihaveiste kasvatamise maadesse Lõuna-Ameerikas. Praegusel ajal üks levinumaid lihaveisetõuge üle maailma. Rohkem kui viiekümnes riigis on üle viie miljoni puhtatõulise herefordi. Herefordi tõug on levinud Austraaliast Venemaa steppideni, neid võib leida Iisraelist, Jaapanist ja kogu Euroopast.

Tõu laialdase leviku ning herefodi karja ühingute moodustamise tõttu paljudes maades, loodi 1951. a ülemaailmne herefordi nõukogu (World Hereford Council), et tegeleda ülemaailmselt herefordi tõuaretajate vastastikuste huvidega.

Eestisse jõudsid esimesed herefordid 1978. a, kui Valgevenest osteti 30 noorveist Võru sovhoosi ja Marimaalt 24 noorveist Sõrve sovhoosi. 1980-ndatel edenes herefordi tõu aretus kiiresti, kuid Eesti taassünniga see hääbus. 1994. a algas uus ajajärk ka herefordide arengus. Osteti Soomest 5 lehmmmullikat. Esimesed 2 tõupulli (Nero 97001 ja Otto 97002) osteti 1999. a. Tõug on populaarsuselt esikolmikus.

Tabel 1. Herefordide arvukus Eestis (31.12.20)

Üldiseloomustus.

Hereford on keskmise suurusega, tumepunase värvusega tõug. Pea, kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja reeglina ka jala alaosad valged. Hästi arenenud esiosa, lai pea ja jässakad jalad. Enamikel loomadel on lühemapoolsed jämedad sarved, mis on suunatud reeglina alla, kuid esineb ka nudisid hereforde.

Tabel 2. Jõudlusandmed Eestis

Herefordid on sõbralikud ja sõnakuulelikud, hea kohanemisvõimega loomad ja head rohusööda kasutajad. Poegimised toimuvad reeglina kergelt, vasikate suremus väike. Ammlehmad püsivad karjas väga pikka aega, isegi kuni 15 aastat, mis omakorda väljendub vasikate saamises paljude aastate vältel.

Herefordi liha on omega-3 rasvhapete rikas, mistõttu liha säilib hästi, ka ning säilitab ilusat punast värvust. Rohumaadel pidamine toodab suurepärast „marmorliha“ Puuduseks on suhteliselt suur rasva ladestumine, mida tarbija väga ei hinda. Herefordi kasvatajad Eestis hindavad tõu sobivust meie tingimustesse just tänu oma vastupidavusele, vähenõudlikkusele, heale söödakasutusele, kergele poegimisele ja eelkõige oma rahulikule ja sõbralikule iseloomule. Herefordi ammlehmad on väga korralikud ja hoolitsevad emad.

Tabel 3. Aretuse tulemused

Eestis on herefordi tõumärgiks Hf ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 97000–97999.

Herefordi tõug