30 AASTAT EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIITU

Filmi „ETLL 30“ tutvustus

Loomade pidamine Eesti territooriumil on sama vana, kui tekkis inimasustus, sest arvatakse, et tuldi hobuse seljas ja ega muudki loomad polnud maha jäänud. Põliseestlased olid maarahvas ja kasvasid koos loomadega. Loomulik oli nende paljunemine, kus algas valik – ikka parem paremaga, tähtis oli nende tervis ja ajapikku jõudlus. Teadlik loomade aretus (tõuaretus) algas XIX sajandil, kui asutati esimesed tõuraamatud, nende pidamiseks loomaomanike ühistegelised seltsid.

Esimene veiste tõuraamat asutati 1885. aastal, mida kui tähtpäeva regulaarselt tähistame. Oma rahvuslik tõuaretus sai jalad alla Eesti riigi loomisega. Suguisasloomade ost ja nende ulatuslikum kasutamine muutus eesmärgiks omaette. XX sajandi alguses rakendatud jõudluskontroll lõi aluse suguloomade geneetiliseks hindamiseks, et valida parimad järgmise põlvkonna vanemateks, sobimatud jätta kõrvale.

Vahepealne 50 aastat ei heidutanud tõuaretajaid sel määral, et oleks unustatud peamist eesmärki – vastavalt võimalustele edendada tõuaretust. Tegemist oli riikliku süsteemiga, aga igal loomaliigil oli Eesti käes juhtiv koht 1/6 maailmast. Tehnilised võimalused olid piiratud, mis takistasid põllusaagikuse kasvu ja pidamistingimuste paremustamist. Seda kinnitasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgsed aastad.

Meie film ongi nendest vabanemise järgsetest aastatest. Näitame, kuidas riiklikust tõuaretuse süsteemist kujundati kolme-nelja aasta jooksul üleriigiline ühistegeline süsteem, mille tulemusena asutati osa aretusühingute initsiatiivil 1993. aastal Eesti Tõuloomakasvatuse Liit (ETLL). Filmis räägivad Liidu liikmete juhid, kuidas on kolmkümmend aastat möödunud, mis on õnnestumised, milliste raskustega on kohtutud, kui õnnestunud on koostöö ETLLis.

ETLLi liikmeskond on aja jooksul muutunud. Asutajaliikmetest on samanimeline ainult Eesti Hobusekasvatajate Selts, teised on ühinenud või muutnud nime. Kahjuks on seakasvatajate aretusühistu, lambakasvatajate ja linnukasvatajate seltsid Liidust välja astunud. Kahte viimast esindavad uued aretusühingud, lambakasvatajaid esindavad isegi kaks aretusühingut. Kahju on seakasvatajatest, kes jäid kõrvale oma kitsaste ambitsioonide tõttu.

Filmis näeme tõsist koostööd Eesti Põllumajandusmuuseumi, hilisema SA Maaelumuuseumid, mille koosseisu kuulub ka Tori Hobusekasvandus. Iga-aastane Tõuloom on toimunud juba 32 korda, sellest 27 Ülenurmel. Septembri esimene laupäev on siiani see päev, kus isegi tuhanded loomakasvatajad või -sõbrad võtnud reisi ette Ülenurmele.

Tuntakse muret, et riigiasutused ei lähtu alati tõuaretuse põhitõdedest uute aretusühingutele tegevusloa või aretusprogrammi tunnustamisel. Ohustatud tõugude pidajaid on riik võtnud rahaliselt toetada, kuid mõnelgi juhul ohtu oma käitumisega suurendanud.

Oma koha on leidnud ainus loomakasvatuslik ajakiri „Tõuloomakasvatus“, mille väljaandjaks on ETLL, koostööd pakub EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Seni on vastu pidanud 26 aastakäiku, millele lisaks 1994–1997 ilmunud „Tõuinfo“.

Lugupidamisega,

prof. Olev Saveli
filmi autor

Filmi toimetaja ja teostaja, Imre Annus (OÜ Lõunameedia)